Arvustus: Sanborni CD või esmaspäevane kontsert?
Uus plaat
David Sanborn
"The Time And The River" (Okeh)
7/10
Peaks küll kohe alustama saksisauruse värskest albumist, aga... kõige akuutsem ja olulisem olgu kõigepealt välja hüütud – saksofonistaar, kuuekordne Grammy-võitja ja tänapäeva edukaimaid jazzmuusikuid David Sanborn on esmaspäeval Jazzkaare ühe peaesinejana Tallinnas, Nordeas.
Suvel juba 70aastaseks saav Sanborn on tõesti üks neist mastaapseid elavaid staare, keda ju väga tihti koju kätte ei tooda. Tõelise profi tööd oma silma ja kõrvaga näha on ilmselt viimase peal kogemus. Igatahes, kui keegi mõtleb, kas võtta see viimane CD-disk või tulla kontserdile, soovitaks raudselt viimast varianti. Kes tahab, võtab mõlemad, muidugi.
Pole vast esimene, kelle kõrva esimest korda kriipis Sanborni altsaksi saund 70ndatel David Bowie looga "Young Americans". Paljudele on vast Sanborni küllalt äratuntav kõla meelde sööbinud "Surmarelva" soundtrack'ist. Muidugi – Sanborn on salvestanud ikka rohkelt. Tuleb nõustuda nendega, kes leiavad tema altsaksi kõlas inimhääle omadusi valulikest kiunatustest rõõmuruieteni. Vahel kõnelev, vahel kui epistlit pidav, vahel mis iganes. Emotsionaalsus on eriti intensiivne.
See suurepärane sensitiivsus võib sageli muutuda muusikas sentimentaalsuseks. Kui ikka meloodia ja ballaadid käsil on, siis siirupi sisse satud. Meeldib see siis või mitte. Mullu koos vibrafonistist legendi Bobby Hutchersoniga tehtud "Enjoy The View" oli äärmiselt kosutav, kuigi üsna traditsioonilne ehk.
Bassisti ja produtsendi Marcus Milleriga koos tehtud käesolev, äsjailmunud album on teadjaile kindlasti tuttav ja turvaline, aga sama kindlasti ka mitte tüütu või igav töö. Üliproff ja paigas on kõik – ja kui me räägime kõigest, siis seal ikka on palju, mida paika loksutada. Soft, smooth ja mellow üldiselt meeleolult, mõõdukas ja ballaadirohke. Stiililiselt ka ootuspäraselt popist R&B ja maailmamuusika saundideni. Mahesmuuti kisub jah ikka tükiti liig magusaks. Aga – kogu selle stiilisegu muusika mitmekihiline fraktuur on ikka nagu ideaalselt laotud vuugiga müür.
Aga mitte korrusmaja seinaks, vaid ikka palazzo vähemalt!
Veidi kahvatumaks jäävad kaks vokaalträkki (mis iseenesest sobivad albumianni vahele kui nuga võisse) - Randy Crawford loos "Windmills Of Your Mind" ja Larry Braggs (endine Tower Of Poweri laulja) loos "Can’t Get Next To You". Esimene on üks popmuusika kuulsaid numbreid Michel Legrandilt, mis siinikirjutajale küll millegipärast väga harva muljet avaldab.
Albumilt leiab kaks Sanborni enda lugu, kaks lugu prantsuse laulja-laulukirjutaja Alice Soyer´lt, üks Marcus Milleri R&B-lugu "Seven Days Seven Nights", ja paar kaverit - D’Angelo loost "Spanish" ja David Amrami teosest "Overture” filmist "The Manchurian Candidate".
"Ordinary People":
"The Windmills Of Your Mind":