Arvustus. RAM pimedas ja teki all
Eesti Rahvusmeeskoori kontsert Estonia kontserdisaalis 16. oktoobril 2016.
Kavas (harva kõlav) Saksa hilisromantism, dirigent Mikk Üleoja.
Eesti Rahvusmeeskoor andis pühapäeval kontserdi muusikaga, mida harilikult kavadest ei leia. Või et olla täpsed, peaks ütlema – üldse ei leia. Kodumaise meeskoorimuusika suunanäitaja, maailma meeskooririvistuses vankumatult esirinnas sõudev RAM näitas Saksa hilisromantismi muusikat esitades maskuliinset üleolekut materjalist, testosteroonirikast tämbrirohkust ja nõtket põlvedeni ulatuvat paindlikkust.
Kontserdil esitati kolme helilooja teoseid, mis kõik hilisromantismi perioodi alla koonduvad, kuid mis eripalgelise helimaailmaga heliloojate sümbioosis moodustab kolme musketäri sümboli – üks kõigi, kõik ühe eest. Nii oli kontserdil rohmakat joogilaulu, tüdrukute tantsukeerutusi, luhtunud armastuse haledat südamevalu, rõkkavaid looduskujundeid ja hüvastijätu mõõte.
Kontserdi esimese poole moodustasid kuus laulu Max Regeri (1873–1916) tsüklist "Kümme laulu" (1904–1912), mis on erakordset intonatsioonilist täpsust ja vokaaltehnilisi võimeid nõudev, peaaegu kaelamurdev muusika. Meeskooridele kirjutas orelihelilooja Reger sääraselt, et RAMi kunstilise juhi Mikk Üleoja sõnul pidid nad teose esitamise nimel partituuriga tõtt vaadates tegema mõningaid mööndusi. Reger, Leipzigi konservatooriumis töötanud õppejõud, oli lisaks komponeerimisele ka organist, pianist ja dirigent, tema loomingulised ideed ulatuvad läbi tuhande teose kõikidesse žanritesse (v.a ooper). Erinevatele kooriliikidele muusikat loonud Reger kirjutas laulutsükli mitme aasta jooksul ning see oli pühendatud Müncheni Akadeemilisele Lauluühingule. Peadpööritava voolavusega kulgeva teose ajal ei jõua esimesel kuulamisel kõike pakutavat hoomatagi: teineteise võidu laiutavad teksti-harmoonia kiire kromaatika ja suur hääletessituur kuklasse hingavas liidus.
Ka eelkõige ooperihelilooja Richard Straussi (1864–1949) loomingust kõlas sihtotstarbeline muusika: Strauss oli meeskoorikonkursside žüriides sage osaleja ning seega on kergesti seletatav ka tema kirg meeskoorimuusika vastu. Viini ja Kölni meestelauluseltside kooridele loodu tingib eos lauljate oskused: tema muusikale on omane intervallide ootamatud ja suured kaarhüpped, lauljail peab olema oivaliselt valitsetud häälejuhtimine, lisaks väga täpne töö tekstiga, harmooniline allegooriamäng ja kõrged tenoripartiid. Straussi muusikast kõlasid kolm osa "Kuuest rahvalaulutöötlusest" (1905) ja "Kolm laulu meeskoorile" (1935).
Vaid 16-aastase noormehena Hugo Wolfil (1860–1903) valminud "Kolm laulu meeskoorile" (1876) oli õhtu kõige romantilisem teos. Helilooja noorust arvestades on siin tunda eluõhinat, helgust ja kergust. Wolf, keda soololaulude kõrval köitis ka koorimuusika, jälgib oma tsüklis schubertliku joonega Goethe teksti väljatimmimist, maalib elegantseid meloodiakaari ja naudib poeesiakunsti laiu mänguvälju helidesse punudes. Viini konservatooriumist oma juhendajate arvustamise eest välja heidetud Wolfi viis elu lõpp kokku depressiooni ja süüfilisega, RAMi esituses kõlanud tsükkel uskus aga noore mehe elujaatusena veel ainiti armastusse esimesest silmapilgust.
Rahvusmeeskoori kunstilise juhi sõnul on tegemist muusikaga, mille esitamine on koorile mitte ainult arenguastmena hädavajalik, vaid ka autunde pihta käiv asi. Ja au oli tõesti hästi kaitstud – RAM oli heas toonuses, esitus oli veenev, sisutihe ja kandev, muusikalised taotlused arusaadavad ja vokaaltehniline sooritus meisterlik. Ka mõningane ebatäpsus või paar intonatsioonivääratust ei rikkunud üldpilti ning mõjusid sama loomulikult kui publiku köhatus saalis.
Just publik oli aga see, kelle pärast pühapäeval kulmud üles kerkisid. Kus te kõik olite?
Kas tõesti Eesti Kontsert ei pidanud vajalikuks omaenda kollektiivi kontserdile teha mingitki teavitustööd? Ei tahaks nagu uskuda. Kas tõesti tuleb publik saali vaid Ernesaksa, Vettiku või suurvormide ootuses? Ka ei ole mõistlik mõte. RAMi kontserdile mõeldes tekib tagantjärele foobia, et tegemist on mõne salaseltsi muusikalise pärastlõuna vormis kokkusaamisega. Või on meil siiski tegemist riikliku, rahvusliku meeskoori ja maailma väärtrepertuaarist kontserdiga? Usun, et publik on olemas, kuid miks ei olnud teda saalis?
Mina usun RAMi. Olen kindel, et RAMi kontsert saab olla iga koorimuusikasõbra muusikaelamus. Just saalis, vahetult kohapeal, kesk muusikakunsti viljelemist, kesk andmist ja saamist. Ainult saalis saab isikliku kontakti teosega selle (tõlgitud) teksti ja muusikalist arengut jälgides, just saalis tunnetad omal nahal helilooja käekirja, adud koori ühist pingutust ja naudid häid esituskunstivõimalusi.
RAMi kontsert väärib kuulamist. Ja seda mitte ainult Klassikaraadio kodulehelt järelkuulates. Läpakaga. Pimedas ja teki all. Mis muidugi ei tähenda, et seda teha ei tohi.
Toimetaja: Madis Järvekülg