Live-elamus: Jazzkaare tüüne teisipäev
Kontsert
Jazzkaar
Oleg Pissarenko Band, Mehmet Polat Trio
21. aprillil, Telliskivi Loomelinnakus
Tundub, et Jazzkaar on leidnud endale ideaalse toimumispaiga Telliskivi Loomelinnaku areaali näol, mille industriaalne trendikus on kohandatud mugavaks äraolemispaigaks koos avarate saalide ja baaridega, kust parimal juhul ei pääse tulema enne hilisõhtut. Mastaapse Vaba Lava rangem olek lubab mõjule pääseda rohkem süvenemist nõudvatel aktidel ja kohe kõrval asuv kohvikulaadne Punane Maja jätab ruumi ka vadinale, mis küll alati esitluste mõjujõudu ei toeta.
Teisipäeval Vabal Laval toimunud Oleg Pissarenko Bandi plaadiesitluskontsert "Point" oli kohale meelitanud täissaali ja polnud kahtlustki, et kodumaine meditatiivkitarrist koos ühtses rütmis hingava tugigrupiga on kujundanud endale lojaalse, süvahetki armastava kuulajaskonna. Koosseisu värske plaat jätkab paljuski eelmiste ketaste temaatikal, moodustades mõttelise terviku igavikulistel mõtlusradadel. Pissarenko kaemused kalduvad küll kohati sentimentaalsevõitu ja liigagi ilutsevatesse sfääridesse, aga aus artistipilk ja raugematu otsingusoov kompenseerivad liigsed leebused.
Hoolimata troonile tõstvast bändinimest pole bänd kitarristikeskne, vaid võrdselt kandev roll on kõigil liikmetel, mille taga kumavad aastatepikkused ühishingamise treeningud. Erilise fluidumi lisajana tõuseb esile küll klahvpillimängija Raun Juurikas, kel on oluline roll Pissarenko Bandi atmosfäärika avardajana. Ambienssist jazzilike tundlemisteni, kosmikast hardcore-raiumisteni; õhtu kõige valjemaks aktsendiks kujunes kvarteti pala "Tonic Dominant", mis lisas valdavalt hõllanduslikule õhustikule värskendava ja masinlikult pulbitseva techno-nurga. Muus osas võis end kanda lasta pisukestel suunavatel õpetussõnadel ja videotaustaks jooksvatel looduse ilu ülistavatel universaalkaadritel. Ühtpidi new-age'ilik eneseleidmisriitus, teisalt taaskordne tähis eestimaise ilumuusika avardajate rivis.
Telliskivi Punases Majas õhtut jätkanud Türgi-Hollandi kolmik Mehmed Polat Trio aga saigi võimaluse end kehtestada eelmainitud baarimeeleolus, kus paitavatele ja rahu külvavatele helimaastikele andsid kõrvaltoone soe sädistamine ja mantrana kõlavad baarihüüded "Kas kaardiga saab?". Samm edasi ja kogu kupatus võinukski aset leida täissuitsetatud kõrbelokaalis veinipokaalide hämaruses, mida toetanuks trio spirituaalsed kõlad. Mehmed Polat innustas publikut end lõdvestama ja liigpingsast jälgimisest vabastama ja võis tõdeda, et idapäraste kõlade maagia suigutas oma tüüne rütmikaga kuulajad kergelt transilaadsesse seisundisse.
Mehmeti udi-tehnika oli täiustatud võnkuvate bassigruuvidega, mida sulatasid Sinan Arati flöödilaadse nei õhkutõusvad pilvekesed ja hollandlannast harfimängija Brenda dor Grooti pilvepiirine sillerdamine. Ajal, kus paljud etnoaktid on jõudnud kontinente ühendavate universaaltoonideni, püsis käesolev ansambel aga rahumeelselt skeemis, kus Lähis-Ida igatsusnoodid seisid kenasti kõrvuti aafrikapäraste rõõmupassaažide ja iiri-keldilike ristikheinakõladega. Ilus ja kosutav komplekt, mida nautides kuulajad end kindlasti ka koduselt tundsid. Nagu öeldud, Jazzkaare üllatused jätkuvad.
Toimetaja: Valner Valme