Live-elamus: "Maailma ohtlikem bänd" Laibach vaegaustaja pilgu läbi
Kontsert
Laibach (Sloveenia)
17. märtsil
Rock Cafés, Tallinnas
Laibach on rühm, millest paljud muusikaaustajad on kuulnud, aga vähesed süvenenult kuulanud. Massiivsete ja totalitaarsete haarmetega ilmutus, kelle eesmärgid väljaspool spetsialistide ringi on jäänud hämarateks ja raskestitabavateks. Pea olematu promokampaaniaga taaskord Tallinna saabunud industriaalveteranide seekordne ülesastumine tuli paljudele üllatusena ja hilineja tõtaka sammuga triivisin läbi Kadrioru Rock Café poole minagi. Vilmsi tänaval marssis mulle vastu tundmatu sõja nõelasilmast tulnud univormis ja pahase olekuga vanem moemees, keda jälgides meeldis mulle mängida mõttega, et küllap ta Laibachiga seoses rahulolematu on ja risti vastassuunas liikudes omi seisukohti väljendab. Muusikasõjardi mossis minek oli aga siiski põhjendatud, kuna väljakuulutatud alguasajale lisandus veel paaritunnine tiksumine, millest pea pool oli kohapealseks ajaviiteliseks karistuseks määratud ka mulle. Kahtlesin, kas ehk olin eksinud kuupäeva või lausa kontserdikohaga, kuna rockitrepid olid harjumatult tühjad ja vaiksed - tasapisi võis aga tabada orkestraalseid ja mahedaid estraadihelisid, mis osutusidki õhtu kangelaste soojendusnootideks.
Rahvast oli kohale tulnud vähevõitu, aga võis tõdeda, et ilmunute näol oli tegemist lausa käsitsi nopitud gurmaanidega, kelle hulgast mul polnud võimalik leida niisama uudistajaid või pullihimulisi seiklejaid peale iseenda. Õhus hõljusid kohvi ja kangema napsu aroomid ning valitud parfüümid. Üles oli seatud üliesinduslik nännilett, mille humoorikaid artikleid sai siis seekord erilise põhjalikkusega puuritud. Plaadid, särgid, märgid, trussikud ja beebipõll, parteipiletid, sigaretikarbid ja 15-eurone kurjakuulutava välimusega hiigelseep, mille rasva päritolule ei julge mõeldagi. Ajaloohõnguliste ja museaalsete meenete hulgast polnud seega mõtet otsida Laibachi minidroone ega randmele kinnitatavaid kummibandaaže, mis määraksid lähedalasuvate sektiliikmete asukoha ja meelsuse. Vahva oleks olnud ka piserdatav Laibachi-gaas, mis minu sõõrmeis olnuks midagi naerugaasi, poppersi ja sääsepeleti vahepealset. Tõdemusega, et tegu on koosseisuga, kelle põhikirja on sisse raiutud ka irooniline huumorinoot, lubas etteastet jälgima hakata pigem muheleva eelhäälestusega. Ma pole päris kindel, kas äärmuslikkuse hillitsetuks vormitud kuvand peaks kuuluma ühe ohunoote levitava bändi agendasse, aga just nimelt sellise kätteharjutatud ja turvalise teatritükina ta kuulajate ees lahti rullus.
Fännidele armsaks saanud Laibachi-kompott toetub suures osas camp-esteetikale nii helis kui vormis. Pompoosne, neoklassikaliste mõjudega industriaalpopp, mis esitletava "Spectre"-albumi tuuri raames on endale külge pookinud ka triphopilikke, filmilikult rulluvaid rütmimaastikke ja electro-biiditsemist. Kui lisada Põhjakonna-laadselt kurjakuulutava meeshääle ja sakraalse paatosega naishääle ooperilaadne kandev duett, on selge, et bänd on oma turvahälli leidnud hilisemalt aastakümnete tagustes helisfäärides.
Tabasin end kuulmas ka paljutki slaavipärast ja mõtted viisid spekulatsioonile, kas intrigandid äkki ka Venemaale tuuritavad? Siiski ei, nagu graafikut hiljem inspekteerides tõdesin. Ajaloofilmilik vaib kattis ka sisulisi loosungeid - karta on, et avastused nagu "Europe Is Falling Apart" ja muud ilmselgsused mõjuvad siiski juba üleeilsete uudistena. Tundub aga, et kiirreageerimisgrupina polegi Laibach end kehtestanud ja hektilised sfäärid jäävad pigem teravalt puurivate tänapäevaste techno-artistide kanda, kelle tunnetustesse on aina laiemalt jõudnud just ka 80ndate industriaalhelid ja 90ndate muusikarevolutsiooni aegne toorem lähenemine.
Kelle jaoks tuim teater, kellele aga salakoode ja kindlasti ka nostalgianoote täis monumentaalkoosseis maailma veidraimate bändide rivis; kindel on, et kohaletulnud hindasid taaskohtumist kõrgelt ja vaiksemaid järelnohinaid pälvisid ainult sämplilaadsed lavatervitused nagu "Hello Athens.., we are so happy to be here". Laibach tundubki olevat omas utoopias hõljuv ja detailideni lihvitud veteran-akt, kes koputab küll viisakalt õlale, aga usku pöörava tõejutluse asemel poetab pigem vilunult pihku pehmekaanelise kihutusbukleti.
Toimetaja: Valner Valme