Arvustus: Mis juhtub muusikaga, kui sead tunnetuse esiplaanile?
Tatjana Kozlova "Betweenlandi" esiettekanne kõlas eile, 9. aprillil, Eesti Muusika Päevadel.
„Betweenland“(2014)
Helilooja: Tatjana Kozlova-Johannes
Video: Tarvo Hanno Varres
Näitleja: Jaanika Arum
Muusikud: Tarmo Johannes (flööt, heliobjektid), Tatjana Kozlova-Johannes (heliobjektid), Helena Tulve (heliobjektid), Jandra Puusepp (heliobjektid), Eva Eensaar-Tootsen (heliobjektid)
Video assistent, montaaž: Nele Aunap
Stilist: Marit Ilison
Muusika assistent, tehniline abi: Tammo Sumera
festival Eesti Muusika Päevad
9. aprill Kanuti Gildi saalis.
Elektroakustiline teos „Betweenland“ oli festivali tellimus, kuigi Tatjana Kozlova-Johannes ja Tarvo Hanno Varres on varemgi koostööd teinud teosega „Liikumatuse dimensioon“ (2009). Seekord pakuti Tatjana Kozlova-Johannesele esmakordselt võimalust luua suurvorm.
Tatjana Kozlova-Johannes: "Minu jaoks oli see kõige intuitiivsem teos, mida ma olen kirjutanud. Lahendus, mille valisin, lähtus teatud ajakulgemise ettekujutusest - väljavenitatud hetk, ajataju kadumine. See taotlus on rohkem seotud „õige“ tunnetuse leidmisega kui muusikalise väljendusega. Muusika võib aidata sel tekkida, kuid õige tunnetuse leidmine on olulisem. "Betweenlandi" kirjutamise järel tekib küsimus, mis rada mööda edasi minna, tekivad eetilised ja esteetilised küsimused. Mis juhtub muusikaga, kui seada tunnetus esiplaanile?“
Tatjana Kozlova-Johannes ja Tarvo Hannes Varrese 45minutine elektroakustiline suurvorm Kanuti Gildi saalis täitis osalt ootusi. Valdavalt pimedusse mattuvas saalis rullus lahti helimaastik, milles olid erinevatele kõlamaterjalidele keskundunud alajaotused. Hingamisest, lõdvestumisest, inimlikult kõige loomulikast olekust alguse saanud etendust oli võimalik tajuda läbi sisemise kujutlusprisma, vaid vaevu aimdus saali tsentris Tarmo Johannese esitatud flöödipartii. Ülejäänud helimaterjali puhul oli raske vahet teha eelsalvestatud ning akustilise osa ning väliskeskkonnast lisanduva linnamüra vahel. Publiku seas olles tundus, et Tatjana Kozlova-Johannest innustas mõte viiest mängijast, kes suudavad 45 minuti jooksul dramaturgilist pinget ülal hoida. Pingestumine oli nõtkelt faktuuride vaheldumisele üles ehitatud, helitäpid helendasid erinevates registrites, ergutades ja suunates tähelepanu erinevatele punktidele helikangas. Ulatuslike muusikaliste fraaside sees arenesid vilkad väiksed sündmused, kas korduvate rütmimustritega, erinevate meloodiate, harmooniate vaheldumise tulemusena. Heliinstrumendid olid Kozlova-Johannese muusikat tundvale publikule omajagu tuttavad – rõõmsad kristallkausid, vihmapuu torud, helivihmad, erineva kõrgusega klaasid ning pudelitesse puhumine, erinevad flöödid ning elektrooniline pool.
Pärast ulatuslikku sissejuhatust avanes pildimaterjal – ootamine visualiseerituna raudteejaamas, inimeste tulek-minek, poeetilisest vaatenurgast üles võetud erinevad seinapinnad, liiprid, tühjad ooteplatvormid lõpuks inimese enda ootus selles keskkonnas, erinevad meeleolud, kärsitus, tüdimus ja sisemonoloog. Video vaibudes jätkus muusika poolhämaruses, vaevu võis aimata konkreetsete mängijate siluette – Eeva Eensaar-Tootsen, Helena Tulve, Jandra Puusepp, Tarmo Johannes, Tatjana Kozlova-Johannes. Helilooja oli etenduses kohal ja osales instrumentalistina jätkates sajanditepikkust traditsiooni. Teoses kõlanud elus helid ei olnud võimendatud ning helilooja soovil ei olnud muusikud solisti rollis vaid taust.
Helimaterjali osas palusin Tatjana Kozlova-Johannesel täpsustada, kuidas ja millest lähtudes ta erinevaid tämbreid kombineeris.
Tatjana Kozlova-Johannes: „Varasemates teostes olen struktureerinud erinevaid tämbreid, seekord lähtusin eelkõige ruumi loomisest helide abil. Teose struktuuri loovad helide ruumiline paigutus, fonogrammi panoraami muutused, millele lisanduvad reaalsesse ruumi paigutatud mängijate helid. Teose esimeses osas kasutasin rohkem looduslähedasemaid helisid, näiteks tuule puhumist, teine osa nõudis intensiivsemat tämbrit, samas püüdsin mitte liiga intensiivseks minna, et mitte tekitada suurt lõpetatuse tunnet. Video ajal seostasin helisid liikumistega. Näiteks autodega seondus panoraam kust kuhu heli liikus. Lihtsalt ekraanil olevad inimesed, anonüümsed objektid tõid kaasa sileda, särava, kristalse ja metalse helitämbri. Näitleja ilmnemisel muutusid helid soojemaks, sest tegemist oli konkreetse inimesega, kelle mõtetega me tegelesime.“
Tarvo Hannes Varres: „Tegemist oli narratiivita filmiga, mille esiplaanil oli ootamisel veedetud aeg. Pigem metafoor kui lugu - oodates veedetud ajataju kadumine, tühjus. Video iseenesest oli selgepiirilise kolmese jaotusega, algas üldplaanidega tühjast jaamast ning lõppes üldpaanidega veelgi hämaramast ja tühjemast jaamast ning keskmes oli lõik inimesest, kes veedab oma aega oodates. Marc Augé järgi idee mittekohast kinnitas teemat veelgi. Jaamal ei ole muud funktsiooni, kui ootamine ja ootamisel ei ole muud funktsooni, kuid see olukord, nagu tühjus sisaldab väga palju erinevaid võimalusi. Tähelepanu liigub sinna, kuhu ta tavaelus, sihipärase tegevuse käigus ei lähe, fookust ei ole, ilmevad nüansid, mis muidujääksid märkamata.“
Vaata videot.
Toimetaja: Valner Valme