A.R. Kane: pole mõtet tantsida, visake lösakile
Laupäevasel Kumu ÖÖ-l esineb üks taaskogunenud indie-legend: A.R. Kane Suurbritanniast. 80ndatel ja 90ndate alul tegutsenud duost Rudy Tambala ja Alex Ayuli on järel Rudy (koos uute abilistega), kellelt küsisin, mis seis praegu on ja kuidas asjad vanasti olid.
A.R. Kane oli mõnda aega eemal kuni aastani 2015. Kus te olite ja miks otsustasid selle bändi uuesti käivitada?
Olen oma elu elanud: pere, sõbrad, töö. Kolisin maale, tallu elama, ja loominguliselt see sobib, aga see on teistmoodi tunnetus. Ma olen muusikast vahepeal kümme aastat väljas olnud, tegelesin maalimisega ja naasin muusikasse eelmisel aastal.
Eelmisel kevadel võtsid Facebooki kaudu meiega ühendust mitmed promootorid, kes kutsusid meid mängima - ja ma ütlen sellisel puhul alati ei. Aga siis juhtus imelik asi. Ma nägin unes, et lähen bändiga lavale, lavatiim rääkis eri keeltes, ma ei saanud neist aru, ja ma nägin oma õde Maggiet punase kitarriga laulmas hällilaulu nimega "Sweet Dreams" mu pisitütrele. Unenägu liigutas mind sügavalt. Samal nädalal kutsuti mind mängima Supernormali ja MiDi festivalidele ja ma vastasin jaatavalt. Ma ajasin kokku seitse muusikut, tegime esinemised ära ja ma olin konksu otsas. Kahandasin bändi kolmele: õde Maggie ja mu tütre Alice'i - kes ei ole tegelikult enam pisiplika, vaid 22aastane - sõber, noor kutt nimega Andy Taylor.
Siis ma hakkasin töötama Shameless PR-kompaniiga, nad levitasid sõna A.R. Kane'i taaskogunemisest ja kõik hakkas paisuma.
Aga miks ei ole kambas Alex Ayulit?
Alex oli mõistagi esimene inimene, kellega ma ühendust võtsin, kui otsustasin jälle mängima hakata, aga ta ütles: tänan, ei. Ma pole kordagi küsinud, miks.
Dreampop stiilinimetusena tuli vist omal ajal teie bändist?
Me lõime selle termini kirjeldamaks oma muusikat, kuna me ei kuulunud ühegi žanri alla, ja see sõna näis sobivat. 2013 kutsus plaadifirma One Little Indian kutsus mind koostama A.R. Kane'i kogumikku ja nii ma tegingi. Tegevuse käigus avastasin terve uue laine muusikat, mis nimetas end dreampop'iks, samuti leidsin, et meie publik oli ühtäkki märksa laiem, kui ta oli 80-90ndatel. Dreampop'ist on saanud žanr, mis on üsna kummaline, aga samas ääretult rõõmustav.
Ma arvasin, et Cocteau Twins tegi juba enne teid dreampop'i ja sa oled öelnud, et A.R. Kane on olnud mõjutatud Cocteau Twinsist. Kuidas täna see suhe on?
(Naerab laginal.) Omal ajal kuulasin hästi palju Cocteau Twinsi. Kui me tütar Alice sündis, mängis meil kodus "Four Calendar Cafe". Cocteau Twins on üks mu kõigi aegade lemmikbände ja kui me alustasime A.R. Kane'iga, siis nad võtsid meid oma tiiva alla nii muusikaliselt kui ka kaitsmaks meid meie ühise leibli 4AD ja muusikatööstuse tumeda poole eest. Me saime Twinsiga headeks sõpradeks ja me oleme neilt tohutult õppinud.
Kui me olime just alustanud, siis ma olin noor naiivne fänn ja ma unistasin, et me oleme koos Alexiga kaunis valges ruumis ja Robin ja Liz (Robin Guthrie ja Elizabeth Fraser Cocteau Twinsist - VV) serveerivad meile teed ja kooke. Ja ainult mõni kuu hiljem tegime kontserdi Londonis ja Robin ja Liz olid seal baaris. Robin ütles mulle, et hei, sina oled see hull sealt lavalt, ja ma vannun, ma oleks peaaegu minestanud.
Kuu aega hiljem olime koos Robini ja Liziga stuudios, jõime teed ja sõime kooke.
Mahe. Lisaks dreampop'ile on teid nimetatud shoegazing'i kaasleiutajateks. Kui palju te ise tookord mõtlesite stiilidele ja nende leiutamisele?
Me olime sunnitud stiilidele mõtlema, sest muusikatööstus töötab kategooriates. Seda valitses siis ja valitseb ka praegu meedia ja need žanrisildid plaadipoodide riiulites. Üldiselt käisime me "indie" žanri alla, aga me lõime selle all oma stiili: dreampop, kuigi see oli meil osalt keel põses määratlus. Samas ka vastuhakk kastidesse paigutamisele. Meie seisukoht oli, et milleks tappa uut asja surnud nimega?
Shoegaze'i polnud olemas, kui meie pihta hakkasime. Me olime selle stiili leiutajate seas, kes mängisid pead maas intensiivseid helikihte ohtrate efektiplokkide, kaja ja müraga. Jah, me oleme selle sildi sünnis süüdi. Aga me laenasime artistidelt nagu Jesus And Mary Chain, Sun Ra, Sonic Youth, Syd Barrett ja Pink Floyd, Jimi Hendrix, Cocteau Twins, Miles Davis, Velvet Underground, Studio One'i dub'i tegijad, PiL ja palju muud. Kõik kasvab välja millestki eelnenust.
Jah, Velvet Undergroundi on teist välja kuulda.
Velvets on unikaalne. Neil on stiil, hoiak, mõjuvus, huumor, välimus, saund. Kunst, kõik on olemas. Ainult et ka nemad on konstrueeritud: pool tuleb Bob Dylanist.
A.R. Kane mõjutas kõvasti tantsumuusikat. Ühest küljest on teie tollane kõrvalprojekt MARRS saanud veidral kombel isegi kuulsamaks kui A.R. Kane. Selle ühe singli pärast. On see õiglane?
Ma ei näe selles midagi veidrat ja ma ei tea, mis see õiglus siia puutub. MARRS oli kummastav ühe-hiti-ime. Valed inimesed tegemas õiget asja täiuslikult õigel hetkel. Keegi ei saa sellele panustada, aga see lihtsalt juhtus. Me teenisime selle pealt piisavalt raha, et võimaldada A.R. Kane'il mitmeid piire ületada. Imeline.
A.R. Kane'il on ka päris vingeid peolugusid. "Anitina" näiteks, haarav tantsulugu. Peaksime me tantsima teie järgi Kumu ÖÖ-l?
Tantsida meie muusika järgi? Sa võid ju üritada, aga ma soovitan lihtsalt, et tõmba sassi ja viska lösakile. Me oleme liikunud eemale gruuvipõhisest muusikast rohkem eksperimentaalsematele helimaastikele: ambientsemad, enolikud saundid. Ma vaatan muusikat läbi dreampop'i algoritmi ja seal on erinevad elemendid: helilised, rütmilised, harmoonilised, lüürilised. Kõiki neid võib vähem või rohkem esile tuua, väljendada konservatiivselt või tõugata üle piiri. Üldisemalt võib kogu muusikat määratleda stiili, hoiaku, žanri, teooria ja ükskõik mille järgi. Meie avastame praegu helilisi ja harmoonilisi elemente ja mängime McLuhani jaheda meediumi teooriaga. Žanritest hõlmame dub'i, psühhedeeliat ja postpunki. Me soovime muusikaga ehitada värvilise ruumi, kutsuda publiku sinna sisse, lasta teil endal seinu maalida ja igaühel luua sellest oma ruum.
Su järgmine käik pärast A.R. Kane'i oli SUFi, kuidas sellega läks?
See oli nagu sõõm värsket õhku pärast A. R. Kane'i. SUFi koosnes ainult minust ja mu õest Maggiest ja me naasime lihtsalt lätete juurde, eemale kogu sest suure ja näljase muusikakarjääri roiskuvast mõjust. See töötas hästi: tegime ühe projekti plaadifirmaga Virgin ja teise Secret Agentiga. Aga meil polnud kunagi kavas esineda või viia seda kuhugi edasi - SUFi oli lihtsalt sild tagasi terve mõistuse juurde.
Viimane A.R. Kane'i album ilmus 1994. Kuidas oleks lood järgmisega?
Me oleme arutanud seda, aga pole konkreetset plaani. Ei ole plaadifirmat, mänedžeri ega stuudiot. Täiesti valge leht. Fookus on sellel, et meie, kolm muusikut, õpiksime üksteist lavaesinemise kontekstis tundma: praegu oleme kõigest mõne kuuga kõvasti muutunud ja see areng kestab täie hooga. Me pole valmis. Meil on ka vanamoodne iha luua täiuslikku poplaulu: biitlid on ilmselt meie lemmikbänd. Mida iganes me teeme, üle kõige hõljub ikka pisike haarav viisijupp, tuleb need lihtsalt üles leida.
Mida tänapäeval kuulad?
Kuulan palju kaasaegset indie-muusikat. Mõne bändiga tekib tõsisem side: Sky Between Leavesi kutsusin meid soojendama pärast nende video nägemist.
Samuti teen koostööd Ummagma'ga. Hämmastav duo üüratu muusikalise andega.
Tänan ja tere tulemast Tallinna!
Be well.