Live-elamus: Rezzett viis ilma kohvrita tundmatusse kohta reisile
Kontsert
Rezzett
19. veebruaril
Mutant Disco klubis Lekker, Tallinn
Üks ilusamaid kontsertkogemusi minu elus on olnud Swans Von Krahli teatrisaalis 2011. aastal või Sigur Rós Positivusel mõned aastad pärast seda. Ette-taha on jäänud palju nii kitarrimuusika kui ka elektroonika laive, aga puhast kontsertelamust, millest tihti räägitakse, aga millele on raske näppu peale panna, esineb harva.
Reede õhtune laeng tuli selgest taevast. Kodus jättis esmakuulamisel Rezzetti EP2 (The Trilogy Tapes) veidi külmaks. Küll aga huvitas mind fakt, et tüübid on tulnud tegema laivi, mitte plaate mängima. Tantsuruum oli kottpime ja tossune, PA-st kostus minutite kaupa ühtlast drone’i. Pidin end baari juures korralikult koguma, et lava ette minna, aga kui olin lähedale nihverdanud ja biit astuma hakkas, oli tunne, et mind on ilma kohvrita teadmata kohta reisile saadetud. See oli pime, tossune tantsupit, kus sai end vabalt tunda. Saund oli tossune, kerge analoogtekiga kaetud lo-fi.
Sirgest 4/4 müttamisest koorus aegapidi välja uusi mustreid, rütme, mida lõhkusid kõrvulukustavad kunstlikud kriginad-kraginad – ühel hetkel avastasin, et kõlaritest kostub jungle küte – hea küll, sulgesin silmad ja tantsisin edasi. Taamal, masinapargi taga, õõtsus kaks siluetti, kes võisid olla UK ekvivalent meie ossidest. Võrdselt nauditav oli pimesilmi heli sisse kaduda ja silmad avali jälgida neid siluette ja katkendlikke strobosähvatusi.
Visuaalselt sarnanes Rezzett võib-olla enim Crystal Castlesi klubilaiviga Rock Cafeś. Ruumi ja muusika sümbioos oli kümnesse. Pime, müstiline, esiti veidi hirmutav, aga kui kööki ronida ja kuuma mitte karta, siis äärmiselt rikastav. Kogu kompott oli liialdamata võrreldav aastatetaguse Swansi või Sigur Rósiga – see kadumise tunne on sama, lihtsalt tööriistad ja stiil erinevad. Ja üllatusmoment, teadmatus, mis saama hakkab, lisas tundele jõudu ja põnevust.
Lisaks põhilavale oli püsti pandud väike koridorinurk (Pudru Kuuli psühhedeelne ait), kus mängiti tummisemat hiphoppi, reggae't ja funki. Ja see James Blake’i "200 Press", mis kostus peasaalis kohe pärast Rezzetti esinemise lõppu, oli samuti ülimalt spets!
Toimetaja: Valner Valme