Priit Kuusk: suurele muusikule ja inimesele Eri Klasile – nüüd meie hulgast lahkunule
Eri Klas oli kahtlemata tuntumaid ja armastatumaid Eesti muusikuid maailmas. Tema harukordselt paljusid tegemisi iseloomustas alatine sära, usk õnnestumisse. Klasi päikeseline läbilöögivõime oli tunnetatav ja aimatav igas tema ülesastumises, ükskõik millisel maal. Seda võis näha igas tema kohta käivas tutvustuses.
Me kõik oleme imetlenud Eri tasakaalu, samas aga kaasahaaravat hoogu ning erilist vaistu mõistmaks, kus ja millal veel saab ja võib, ja millal enam mitte.
Oli ju suur haruldus, et väikese, kommunistliku võimu all oleva Eesti dirigent saab – veel kinnistel, Moskva ainuotsustamise aegadel – naaberkuningriigis Stockholmi Kuningliku Ooperi peadirigendiks. See oli aastal 1985, 1986. aastal omistati Eri Klasile aga NSV Liidu rahvakunstniku tiitel... Juba 1980ndatel juhatas ta sageli ka Lääne-Saksamaal, balletti Hamburgi Riigiooperis või ka Müncheni Filharmoonikuid. Seejärel saab Klas enda käe alla Taani ühe parematest, Aarhusi Sümfooniaorkestri, Hollandi Raadio sümfooniaorkestri tõi meile lähedale just tema, ja meie nooremad dirigendid kutsuti peadirigentideks Rootsi Stockholmi raadiokoori või Hollandisse Madalmaade kammerkoori ette. Rääkimata Soome Rahvusooperist või Tampere Filharmoonia orkestrist.
Ta suutis nõukogude kultuuribürokraatiast ning poliitilis-ideoloogilistest kitsendustest üle vaadata ja teha ausalt oma armastatud tööd dirigendipuldis teatris või kontserdilaval, Eestis ning palju kaugemal... Ta kutsus Eestisse esinema kuulsusi Venemaalt, Soomest ja mujaltki, oli paljudega neist lähedastes sidemetes.
Taasvaba Eesti ajal suutis Eri Klas pingeid vähendada ja leida sõbralikke toone Venemaa jaoks Moskva Novaja Opera kunstilise juhina, sealgi Eestit parimana tutvustades, nagu varem Moskva Suures Teatris külalisdirigendina.
Eril polnud kunagi kitsas meie aina juurde tulevate noorte maestrote seas, ta leidis ja tegi neile alati ruumi tulemiseks ja andis hoogu kaugemale lendamiseks. Eri Klas soovitas heldelt, samas arukalt, meie nooremaid dirigente mõnikord ka enda asemele, kas või näiteks Vello Pähna rahvusvahelise karjääri tiivustajana Pariisis, Hamburgis ja mujal. Ta leidis toredaid soliste, võimekaid muusikuid nii meilt kui kaugemalt ja oskas alati neid õigel kohal hinnata, julgustada, edasi aidata.
Eri oli võrratult mitmekülgse andega kunstnik ja suurepärane suhtleja, mis tegi ta ka oodatuks paljude tavaliste, heade inimeste juures, kuni loomulike muusikakontaktideni maailmanimega orkestrite dirigendina.
Tema suhtlusringkond oli oma mitmekülgsuses lausa peadpööritav – kui tegime esimest raamatut „Kes ma olen?“ temast ta 60. sünnipäevaks Ivalo Randalu raadiointervjuude põhjal, oli raske leida toimetajat, kes Eri Klasi lugematud kontaktid klassikalise muusika, aga ka džässi ja muul suunal eksimatult paika suudaks panna.
Eesti muusika oli tal alatasa kaasas ja hingel, ka maailmareisidel. Ta ahmis aina uut ja põnevat, suutis selle alati pinnale tuua, seda targalt ja temperamentselt parimas valguses näidata. Hulga uusi teoseid kodus said rohelise tee tema esimese ettekande järel, neid teoseid oli paljudelt heliloojatelt, sealhulgas viis uut oopust ka Arvo Pärdilt. „Tabula rasa“ esiettekanne jäi legendaarse kuulsusega sündmuseks juba mitmele põlvkonnale.
Ta oskas ja suutis ennast maksma panna, lõbusalt ja humoorikalt, targa läbinägelikkusega, etteaimatavusega, ja tegi seda lõppematu heatahtlikkusega.
Akadeemiline kontserdivorm võis teda sageli piirata, kahju oli teda seal mõnigikord publiku poole seljaga, sõnagi lausumata näha, sest ta väljendusvõime oli alati palju rikkam.
Eri polnud suuteline vihkama, isegi neid, kes jätsid ta pisikese poisina ilma isata...
Ta oli paljude Eesti asjade paremaks tegija, ja see kõik jätkub, nüüd tema enda füüsilise juuresolekuta. Eesti mainet ja Eesti lippu hoidis ta alati kõrgel.
Eri Klas oli maailmakultuuri saadik Eestis ja tõeline Eesti kultuuri saadik maailmas. Suurim tänu talle selle isamaalise tunde, vaate ja hoiaku eest!
Toimetaja: Jaanika Valk