Arvustus. Paean ei piirdu vanakooli taastootmisega
Paean
Album "Scorn of Eternity"
9/10
Paean on noorema põlvkonna neljaliikmeline progressiivse death metali projekt, mis põimib vahele käreda blacki ja tummise doomi elemente ning ajuti kerget atmosfäärilist-ambientset tooni – tõsine modernne hübriidžanrinäidis. 2011 ilmus potentsiaalile vihjav EP „Livium“, käesoleva aasta aprillis aga võimekalt teostatud debüütalbum „Scorn of Eternity“, üks väheseid kodukandi kontseptuaalseid albumeid, mida suudan meenutada – vähemalt viimasel ajal ja vastavas žanris. Läbiv narratiiv lähtub peamiselt 20. sajandi algusperioodi eksistentsialistlikest ja psühhoanalüütilistest teemadest, viidates teadvuse transtsendentsuse ja keha piiratuse (surelikkuse) konfliktile, inimliku olemise paratamatustega toimetulekule. Nietzsche alatoonid on ilmsed (nt „Theothanatoligical Shift“), muid viiteid võib kuulaja aga ise uurida ning lahendada, intellektuaalne väljakutse on nauding omaette.
Kõlapilti kirjeldades on Mart Kalvetil omajagu õigus, „Scorn of Eternity“ kompositsioonis võib aduda 90ndate Deathi ning keskmise perioodi Opethit, kindlasti leidub seal aga veel nt algusajastu Katatoniat ning lõpusirge – ütleme, „Prometheus: The Discipline of Fire ja Demise“ albumi Emperori (nt „The Palace Burns“); ent Paean ei piirdu vanakooli taastootmisega, vaid lisab modernsemate elementide vürtsi, mulle ilmneb nt Ne Obliviscaris. Siiski ei tähenda ansamblite sarnasuste väljatoomine mitte lihtsakoelise kopeerimise etteheidet, vaid toonitab projekti tugevale aluspõhjale toetumist ning läbimõeldud, orgaaniliselt struktureeritud helilist mitmekesistamist. Ja kui Opeth juba mängu tuli, siis Paeani puhul kehtib vabalt suurel määral too Barthesi naudingu- ja mõnuteksti eristus, millest kirjutasin „Pale Communioni“ arvustuses. „Scorn of Eternity“ nüansivaheldusrikkus nõuab vaeva, tervik ei anna end hõlpsalt kätte. Lihtsakoeline afektimõju minimaliseeritakse.
Sisu-/sõnumitasandi ja vormilise teostuse vahel istub siinpuhul samas kerge vastuolu, või vähemalt produktiivne ambivalentsus. Üheks võimalikuks „inimlike püüdluste viljatuse“ ängi vastu suunatud sümboolseks sammuks ongi olnud kunst. Heliteos töötab kui poeetilis-muusikaline (vastupanu)akt kaduvuse, lagunemise, entroopia tunnetuse suhtes. Bioloogiline keha võib olla lõplik, kuid taies kestab üle indiviidi ajutisuse. Arvestamata küll tõika, et asjade püsivus on lõppkokkuvõttes samuti illusoorne, kuid selles aktis peitubki omalaadne meeleheitlik, pime, ent siiski siiras lootus.
Too filosoofiline tuum on kõlamaastikuks hästi ümber kodeeritud. Noorte muusikute kompositsioon ja tehniline oskus on muljetavaldavad. Ebaõdusa (unheimlich) tonaalsusega häiritus-hetki sisaldav kitarrimäng on mõjus. Seda värvingut võiks kirjeldada „ilusa ebakõlana“ – dissonants, milles eksistentsiaalne vastuolu ja maailmapildi kollaps olekski nagu nootideks sulatatud. Ekstreemse metali jõulised blastbeatid, mis aegajalt esile tungivad, on juba iseloomult peaaegu et ebainimliku tehnitsismi elemendid, masinliku rütmistruktuuri musternäidised. „Scorn of Eternity“ on meloodiliselt särav ja vaheldusrikas, atmosfäärilised vahepalad ja efemeersed kajaefektid (nt „Perdition“ või „Absolute Solitude“) ning käredale growlile vaheldust pakkuvad vokaalivariatsioonid mõjuvad ehedalt. Leidub kurvameelsemat puhast vokaali ja isegi mingit sakraalsusesse kalduvat häält; eks rögina-talumine on selline maitse asi, kuigi pean tõdema, et vahetevahel liiga ebaselgeks sumbuv growl hakkab sisu järgimist häirima küll.
Sügavalt eksivad need, kas väidavad, et progressiivse muusika tipp ja võimaluste välja täiemahuline teostus oli 1960-80 vahemikus juba ära; et „kõik võimalik“ sai klassikaliste kujude poolt ammendatud ning tänapäevale jääb vaid reproduktsioon, kopeerimine, epigoonlus vmt. Progežanri tõeline kuldajastu naasmine hetkel alles kestab, nii ~viimased 10-15 aastat, ning lõppu pole veel näha. Stiilselt unikaalseid ansambleid leidub üle terve ilma, tuleb ainult osata kõrv peale panna. Väidetav lõpetatus, ammendatus pole progežanri olemusliku ülesehituse tõttu üldse võimalik, ümbermäng ja pidev variatiivsus on helikeele tuumikusse kinnitatud, eksperimentaalsus ehitab end eksperimentaalsuse peale. Järjepidetus on iseloomulik, värskendaval teisenemisel ja erikujulisusel pole piiri. Eestis leidub kvaliteetset softi elektro-proget tänapäeval päris palju, ent käredamas metalimaailmas on žanriga nagu veidi kehvemini. Paean õnneks parandab olukorda.
Ülistuslaul kiidulaulule lõpeb tõdemusega, et siin on tõenäoliselt üks parimaid kodumaiseid death metal bände, mida olen kuulnud – ja nad oleksid väärt edukat läbilööki ka rahvusvahelisel (käremuusika-)areenil.
Toimetaja: Kertu Loide