Ülevaade. Tallinn Music Weeki konverentsid inspireerisid maailma paremaks muutma
Kaks päeva. Kaks konverentsi. Kaks... Ei, kümme-, kui mitte sadakond inspireerivat mõtet "Creativity for Change Forum" ja rahvusvahelise muusikatööstuse konverentsi diskussioonides osalejatelt.
Tallinn Music Week laieneb iga aasta. Tänavuseks käepikenduseks võib pidada esmakordselt korraldatud Creativity for Change Forumit (CFCF) NO99 teatris. Kui n-ö klassikaline festivali osa, rahvusvaheline muusikatööstuse konverents liigub eelkõige spetsiifilist temaatikat pidi, siis CFCF käsitles laiemalt ülemaailmseid aktuaalseid arutluspunkte. Nimelt, kuidas loov mõtteviis saaks muuta ühiskonda neljanda tööstusrevolutsiooni eel.
Erinevate diskussioonide külastamine vormis kokku huvitava mõttekäigu arvatavasti nii mõnegi külastaja peas. Vestluses kultuurivormide kui inimesi abistavate vahendite võimalikkusest võttis arutlusringis "Artists, Culture and Creative community for Social Impact" hästi kokku räpp-aktivistist laulja Aisha Fukushima öeldes:
"We do not just write verses, we write universes." (Me ei kirjuta lihtsalt värsse, me kirjutame universume).
Ning seda tõestasid mitmed samas vestlusringis esinenud. Kultuuri saab kasutada maailma paremaks muutmiseks nagu näiteks pöörata räppides tähelepanu ühiskonna valupunktidele või korraldades LGBT filmifestivali "Side by Side" Venemaal, nagu seda teeb Gulya Sultanova, et toetada ja julgustada seksuaalvähemusi riigis, kus neid represseeritakse.
"Does a falling glass make a sound, if no-one is there to listen?" (Kas maha kukkuv klaas teeb heli kui keegi pole lähedal seda kuulmas?)
arutles Iraani muusik ja promootor Ramin Sadighi vestluspaneelis "Artists, Culture and Creative community for Social Impact". Tema küsimus puudutas teemat, kuidas teha oma hääl kuuldavaks ja olla tõsiseltvõetav. Paljudes paneelides käsitleti just sama subjekti. Arvatakse, et "mis mina ikka...", kuid Vogue’i kommunikatsiooni-, koostöö- ja üritustejuhil Brigid Walshil oli selle kohta väga hea märkus. Muusikatööstuse konverentsil naisvisionääride vestluses osalenuna ütles Walsh, et ainuke asi, mis takistab kellelgi teha midagi, on inimene ise. Alati on olemas võimalus, isegi kui võimalused ei kuku sülle üleöö.
Sadigh muigas, et muutusi taga ajades ei jõuta tulemuseni. Kui teha midagi, siis sellesse tuleb uskuda. Kõigepealt peab armastama oma tööd.
"I’m a workaholic and I admit it! Even when I was sick at home, I still worked behind my computer because I love what I do," (Ma olen sõltuvuses töötamisest ja tunnistan seda. Isegi haigena kodus olles töötasin oma arvuti taga, sest ma armastan seda, mida ma teen)
tõi näite tõelisest pühendumusest agentuuri Chimes looja Magdalena Jensen. Samas tõdes naine, et teda on kasvatatud usus, et ta saab kõigega hakkama.
"Its not how many times you fall, rather how many times you get up," (Vahet pole kui mitu korda sa kukud, tähtsam on mitu korda sa tõused püsti)
lisas ülemaailmse hiphop ja R&B konverentsi algataja Henca Maduro. Seega on selge, et kõik algab usust iseendasse. Hea küll, meil on nüüd usk, kuid kuskohast siiski maailma muutmisega alustada?
Hüpates tagasi CFCF-ile, oli arutluse all rohujuuretasand ehk kool. Seejuures võimaldab tehnoloogia omandada teadmisi ning aidata kaasa innovaatilisusele. Küll aga ei soosi haridusasutused alati loomingulist mõtlemist kui ta toimib raamidesse suruva institutsioonina.
"Education today should start from acknowledging we have computers instead of trying to educate people to become computers," (Tänapäeval peaks haridussüsteem teadvustama, et meil on olemas arvutid selle asemel, et õpetada inimesi arvutiteks)
rääkis tehnoloog Conrad Wolfram. Koolikell, laudade ja toolide paigutamise viis, õpetaja räägib ja õpilased kuulavad - see kõik õpetab innovaatilise asemel allumist, rääkisid diskussioonis "Skills for the future" osalejad. DNA teadlane Lili Milani:
"The average person does not exist." (Keskpärane inimene ei eksisteeri).
Samuti ütles Lingvist.com üks loojatest Ott Jalakas:
"We have to go from mass paradigm to individual." (Me peame liikuma massiparadigmalt individuaalsuse poole).
Loovus on see, mis aitab mõelda raamidest välja poole. Näiteks sellele, kuidas luua loodussõbralikke linnu, mis tarbivad vähem elektrit ja vett ning taaskasutavad prügi. Soome arhitekt Marco Casagrande rääkis huvitava loo Taipei linna ääres asuvast skvottimis-kommuunist Treasure Hill. See on hea näide, kuidas inimesed ehitavad üles oma ühiskonna vähestest vahenditest, mis on neile kättesaadav. Casagrande sidus oma high-tech slummi loo oskuslikult pagulaskriisiga tekitates diskursuse "Green city versus ecological disastrous modern city":
"I hope migrants will ruin the man made city and somehow make the cities part of nature." (Ma loodan, et migrandid rikuvad mehe tehtud linna ja kuidagi teevad sellest osa loodusest).
Siinkohal tuleks mõlema konverentsi ühe intrigeerivaima teema juurde. Kui muusikatööstuse konverentsil käsitleti muusika minevikku, olevikku ja tulevikku erinevate aspektide kaudu (näiteks "Classical music panel: do audiences need development?" ja "Is the album review dead?"), ning masinavärgis edu saavutanud jagasid näpunäiteid esimesi samme tegevatele entusiastidele (näiteks "I am going on a tour – how to make it work?" ja "Business around the song"), siis CFCF-i vestlusringi "Migration, mobility, future cities" rääkijad arutlesid migreeruva ühiskonnast ning ebavõrdsuse üle.
Teleporti tegevdirektor Sten Tamkivi tõdes, et tänapäeval on ühest kohast, linnast või riigist teise kolimine tavaline. Eksperte vajatakse kõikjal ning kokkuvõttes pole oluline, kas töötad Hongkongis, Berliinis või Tallinnas. Globaliseeruvas ning avanevate võimaluste maailmas ei jää sa paikseks. Põgenikekriisi eksperdi Kilian Kleinschmidti sõnul seisad sa aga piiratud alal, kui sind on sildistatud sõnaga "pagulane":
"Refugee status today even in some European countries cuts you out from real society, this needs to change." (Pagulase staatus tänapäeval isegi mõnes Euroopa linnas eemaldab sind reaalsest ühiskonnast, sel tuleb muutuda).
Kui enda ideede elluviimine algab iseendast, siis põgenikekriisi lahendamine ei ole staatusesse surutud inimeste käes. See on kinni eurooplaste otsustes ja soovis aidata. Kilian Kleinschmidt tõdes:
"We are doing humanitarian aid like 70 years ago, it does not work. Let’s look at humanitarian camps as cities, not storage facility for people." (Me pakume humanitaarabi nagu 70 aastat tagasi ja see ei toota. Vaadakem humanitaarlaagreid kui linnu, mitte kui inimhoidlat).
Kleinschmidti hinnangul sildistades eksperte Lähis-Idast pagulasteks, lõikame me nad ühiskonnast välja. Seega tuleks aidata põgenikelaagreid muuta elamiskõlbulikumaks ja lubada pädevatel ekspertidel, kes otsivad varjupaika Euroopas, töötada eurooplastega võrdsetel alustel. Ja loomulikult pakkuda võimalust kultuuri tegemiseks ja kogemiseks, sest nagu muusik Fadimata Walet Oumar mainis, siis just sealt tuleb energia ja edasiviiv jõud muutusteks.
Creativity for Change Forum otsis loova mõtlemise kaudu võimalikke lahendusi maailma paremaks vormimiseks. Muusikatööstuse konverents pakkus aga näpunäiteid, kuidas viia täide oma soove ja olla edukas muusikamaailmas. Ühte või mõlemat konverentsi külastades saab baas alla laotud mõttele: "Jah, ma suudan...! Jah, me suudame..."
Kes ilma jäi, see lugegu inspireerivaid tsitaate ning kaalugu osa võtmist järgmisel aastal.
Toimetaja: Kaspar Viilup