Vestlus Kaija Saariaho ja Jüri Reinverega: kuhu liigub Euroopa kultuur?
Kontserdisarjas "Heli ja keel" toimus 13.-14. veebruarini Saariaho festival. Koos Eestit külastanud soome helilooja Kaija Saariahoga toimusid kolm ühiskontserti, kus lisaks Saariaho muusikale esitati ka ühe eesti helilooja loomingut. Saariaho muusika kõlas koos Arvo Pärdi, Jüri Reinvere ja Helena Tulve loominguga. Järgneb vestlus on salvestatud muusikasaatele MI, mille täisversiooni avaldab alljärgnevalt siinne ERR kultuuriportaal.
JÜRI REINEVERE: Ma ei tea, kuidas Kaija tunneb, aga mina tunnen, et üks, mis meie muusikat võib ühendada, on tugev side teiste kunstidega. Kui mitte muusikas, siis meid igatahes inimestena. See peegeldub kindlasti ka muusikas. Oleme elu jooksul suhelnud erinevate kunstnikega. Oleme koos elanud maalikunstnikega. Oleme mõlemad väga huvitatud kirjandusest ja luulest. See kangastub kindlasti ka meie muusikas.
KAIJA SAARIAHO: See on tõsi.
JR: Kas sinu meelest on selliseid kunstnikke palju, keda nii sügavalt määratleb ka muu kunst kui ainult muusika? On heliloojaid, keda kunst väga laialdaselt huvitab. See ehk ei paista nende muusikas nii tugevalt välja. Mulle tundub, et meie muusikas on väga oluline roll tekstil. Mõtlesin just seda, et oleme taas Tallinnas ja minult küsitakse üsna tihti, kuidas sinu muusika on mind mõjutanud. Olime 10 aastat Sibeliuse Akadeemias. Oleme õppinud samas koolis. Mina pole õppinud Eesti Muusikaakadeemias. Olin 18-aastane, kui läksin siit mujale õppima.
Tol ajal, kui ma Helsingis elasin, tuli sinu muusika mõnes mõttes suure hooga Helsingisse tagasi. See on just see aeg, kui me tuttavaks saime.
Olin ise üsna suure dilemma ees. Milline peaks olema muusika kogu selle muusikamassi sees... Tundsin, et sain sinu muusikast üsna olulisi vastuseid. Selles mõttes on sinu muusika mind mõjutanud erinevatel eluetappidel vägagi oluliselt. See on määranud minu kunstnikutee suuna muusikuna. Kas sul on selliseid heliloojaid?
KS: Olen sinust paarkümmend aastat vanem ja on normaalne, et olen teisest sugupõlvest. Olid tol ajal noor ja jälgid muidugi teistmoodi enda ees olevat sugupõlve. Mul oli õpingute ajal samamoodi. Luciano Berio ja mitmed Itaalia heliloojad tekitasid minus väga suurt huvi. Sinu muusikasse puutuvat pole ma saanud kuigi lähedalt jälgida. Kuigi mul on plaate, mida ma olen saanud kuulata.
Olen seda siiski suure huviga jälginud, sest oleme teatud eluetappidel suhelnud ja aeg-ajalt kohtunud. Viimasel ajal tihemini.
JR: Mäletan korda, kui me kohtusime Viinis. See kontsert oli…
KS: Kas see oli Passion….
JR: - Jah. See oli üks esimesi teoseid, kus sina kasutasid kõneldavat keelt osana oma teosest. Ma pole päris kindel, kas see oli päris esimene selline. Aga esimene, mida mina kuulsin. Paar aasta pärast hakkasin arendama oma teoseid, kus hakkasin oma teksti väga jõuliselt kõnes kasutama. Kuigi ma ei mõelnud seda tol ajal nii täpselt, võib tagantjärele mõelda, et see kohtumine tookord Viinis ja osa Reekviemist, mis tuleb tänagi kontserdil ettekandele, üsna lühike osa, tundsin, et sain sinult palju julgust olla sõltumatu muusik oma mõtetega.Sinu muusika oli nii eriline üldise muusikamassi hulgas 90ndatel.
KS:See on meis ehk veel üks sarnane omadus, et oleme mõlemad oma teekonnal rändajad. Minu teada on tänane kontsert esimene, kus esitatakse ainult meie kahe muusikat.
JR: Täiesti võimalik. Järgmine, mida sinult küsitakse, ja minult ka, aga ei iial Soomes, on see, et milline tähendus on sulle soomlaseks olemises.
Mille poolest oled soomlane? Sinna otsa kohe küsimus, mida minult Soomes iial ei küsita, küll aga igal pool mujal. Mida Soome on sulle andnud ja mis mõttes tunned end olevat soomlane, kuigi ma isegi ei püüa olla soomlane. 15 aastat elu Soomes on tähendanud mulle tohutult palju.Mida mõtled minu soomlaseks olemisest ja enda soomlaseks olemisest?
KS: Ma ei oska sind soomlasena ette kujutada. Soomlane olla tähendab seda, et kusagil on juured. Sina oled ikkagi…
JR: Juurte poolest eestlane.
KS: Jah. Oled olnud mitmetes paikades nagu ma isegi. Olen kogu lapsepõlve ja noorusaja elanud Soomes. Pean end ise vägagi soomlaseks. Seda siiamaani, kuigi olen praeguseks üle poole oma elust elanud mujal.Kas soomlane on raske olla? Vahel on raske, sest rahvas on väike ja kui jälgida, mis praegusel ajal Soomes toimub, on raske olla soomlane. Mulle tundub, et mitmed asjad lähevad halvasti, kui võrrelda 70-80-ndate aastatega.Tol ajal oli Soome avanemas ja hakkas õitsema, kultuurielu hakkas õitsema ja see oli mulle nii tähtis. Teisest küljest aga olen sündinud soomlaseks, sündinud naiseks. Ma ei kuluta eriti aega juurdlemiseks, kas see on raske ja kas mõni muu variant oleks kergem. See on fakt.
JR: Mõnes mõttes on raske olla mistahes riigi kodanik. Iga rahvas toob kaasa oma olud. Mina ise tunnen, et Soomes on raske olla välismaalane. Maa on üsna suletud ja läheb palju aega ning mulle on olnud väga tähtis õppida Soomet armastama. See ei olnud iseenesestmõistetav ega lihtne protsess. See oli meeletult raske. Mõtlen sellest alati nii, et Soome, kui ma sinna kolisin, aastal 91, oli hoopis midagi muud, kui siis, kui ma sealt ära kolisin 2005. aastal. 2005. aasta lõpus.Näiteks inimesed nagu sina, Esa-Pekka ja Magnus, Karita Mattila ja teised, rääkimata kuulsast Nokiast, kes viisid selle maa täiesti teise teadvusesse ja olemise traditsiooni, kui see oli 90-ndatel aastatel. On jahmatav näha, kuhu Soome on pärast seda, võiks öelda, et märkamatult,
vajunud või varisemas. Sina elad Pariisis, mina Berliinis. Neist kaugustest näeme mõlemad selgelt, et see pole ainult Soome ega Eesti küsimus, vaid sama toimub Euroopa ja Lääne kultuurides nii ehk naa praegusel hetkel ja väga kiires tempos.
KS: Tõsi. See fakt, et Euroopas on juurdunud mõtteviis, et kõige väärtust mõõdetakse rahas.See, kes elu üle juurdleb, teab hästi, et kõige tähtsamaid asju ei saa kuidagi rahas mõõta. Kultuur on üks neist. See kultuuriala, mida meie esindame, ei tee kedagi kuigivõrd rikkaks. Selle tähendus ja huvi selle vastu tundub vähenevat. Sama võib märgata koolituses. Näiteks Lappeenranta muusikatunnid võeti õppekavast üldse maha. Otsustajad leidsid, et see ei too raha tagasi. Kui me õpetame muusikat, ei saa me sellest raha. Probleem on selles, et ollakse
nii lühinägelikud ega mõisteta, et kunstiõpetuse kaudu õpetatakse
nii palju inimeseks olemist, empaatiat, suhtlemist.
JR: Õigeid otsuseid elus. Kuidas ehitada elu üles nii, et sellest ei tuleks õnnetu elu.
KS: Need on sõgedad otsused ja oleme selles asjas samal arvamusel. On nii palju inimesi ja näiteks kogu kunsti bürokraatia on tänapäeval tehnokraatia käpa all. Neid huvitavad ainult lahtrid ja veerud. Seda oskavad nad hästi.
JR: Millest sa arvad, et see on alguse saanud? On sul mõtteid, kust on saanud alguse Euroopaliku mõtteviisi häving? Või mingi hävingu suunas liikumine, mis praegu toimub?
KS: Sa võid oma arvamuse välja öelda, aga mulle tundub, et… Suured korporatsioonid, osalt ka tehnoloogia, mis toob küll kaasa palju head, aga samas võimaldab seda, et suurfirmad ühinevad, toodavad kiiresti kättesaadavat tarbekaupa, miljonite kaupa, mida enne toodeti väiksemates kogustes. Kogu tõhustamine, rahaline väärtus, kiire müük jätab muud asjad kõrvale. Soomes on suur ind, et koolides peavad lastel olema varakult arvutid. Selge see, et kõik õpivad arvuteid kasutama, lapsedki õpivad selle ära. Juba enne kooli. Aga kuidas nad kasutavad seda kõike, mis sealt leidub?
JR: Sellest räägitakse üsna palju, et uued, peale tulevad sugupõlved ei halda enam neid oskusi, mis meil veel alles on. Näiteks on esemed, kuidas neid on arendatud, kuidas saadakse klaasi, mis see klaas üldse on ja mida see meile tähendab. Mis tundeid see tekitab. Me tajume põhjuseid ja seoseid palju paremini kui uued sugupõlved, kes seda enam nii hästi ei taju. Ja nii see jätkub ka isiklikes otsustes. See ei toimi enam nii selgelt. Olen ise mõelnud seda, kui ikka sellest hävingust rääkida, et meile mõlemale meeldib väga Maurice Ravel. Olen ise alati öelnud, et on olemas heliloojad ja kusagil paralleeluniversumis on Maurice Ravel. Ta on nii eriline ja teistsuguse kvaliteediga. Aga Raveli eluajal toimus maailma muutumine, oli I Maailmasõja lõpp. Kui vaadata seda, kuidas Ravel oli sunnitud muutma oma helikeelt, mõtteid sellest, kuidas ta komponeerib, siis Euroopa ei saanudki täielikult üle I Maailmasõjast. Ei osanud lahendada sellest tingitud probleeme. Sellest sündinu on minu meelest olnud oluline määratleja sellest, mis me praegusel ajal oleme. Otsused, mida ühiskond endale aru andmata tookord tegi, mõjutavad meid tänase päevani.Olen seda nii mõelnud.
Mulle tundub, et Raveli "La Valse" on teatud määral viimane punkt vanale maailmale. Samas ka alguspunkt uuele maailmale.
KS: Ravel on vägagi huvipakkuv, sest teda tehti väga maha, ei peetud õigeks prantslaseks. Ta vanemad polnudki prantslased. Ta kulutas oma elust palju selle peale, et tõestada, et ta on prantslane. Näiteks tahtis ta liituda sõjaväega, aga oli liiga väike ja kerge.
JR: Nüüd peetakse teda…
KS: Prantsusmaa sümboliks.
Tõlkinud Katrin Hammer
Toimetaja: Joonas Hellerma, Valner Valme