Reportaaž. Movement koondab Detroiti loomingulise energia
Elektroonilise muusika festival Movement Detroitis, 23-25 mai 2015. Festivali väisas New Yorgis resideeruv Natalie Mets.
Viieteistkümnendat aastat järjest tulid enam kui 100 000 elektroonilise muusika armastajat Detroiti, et kolm päeva ennast unustavalt hommikust õhtusse ja õhtust hommikusse tantsida. Alates 2006. aastast Movementi nime kandev, kuid festivali veteranide jaoks igavesti DEMF (Detroit Electronic Music Festival) täidab ka pärast mitmeid nime ja festivali korraldusmeeskonna vahetusi sama eesmärki nagu algusaastail – avaldada muusika kaudu austust Detroitile.
Suurem osa inimestest satub Detroitist mõeldes mõistetavatel põhjustel segadusse. 2013. aastal pankrotistunud linn seostub mahajäetud majade, kuritegevuse ja muu õõvastavaga. Linna õnnetu lähiajalugu ei muuda õnneks olematuks langusele eelnenut ning seal eksisteeriv vapustav loominguline energia on peaaegu füüsiliselt tuntav.
Seda erilisust tõestab Detroitist pärit popikoonide arv. Ameerika mõistes väike linn (tipphetkel 1,8 miljonit elanikku, pärast 2013. aasta pankrotti 700 000) on Madonna, Eminemi, Jack White'i, Alice Cooperi ja suure osa Motown´i plaadifirma artistide sünnipaik.
Kui enamik eelnimetatuist on pigem varem kui hiljem linnast lahkunud, et viibida igapäevaselt meelelahutustööstuse keskmes, siis märkimisväärne osa kohalikke elektroonilise muusika produtsente ei näe linnast lahkumist isegi võimalusena. Keeruline elukorraldus, vähe mugavusi ja vaesus teatavasti toidavad loovust. Antud juhul toimis selline keskkond suurepärase väetisena teknomuusika tekkimiseks.
Ka pärast edu on elektroonilise muusikavälja suurkujud nagu Derrick May ja Kenny Larkin jäänud oma sünnilinnale truuks. Paikseks jäämise tingib just seesama ülal kirjeldatud eriline energia ja ainulaadsus ning tugev (tekno)kogukond. Seda kinnitasid ka Submerge Recordsi liikmed, kellega sattusin juhuslikult vestlema nende plaadipoe, raadio, leibeli ja muuseumi hoones, mida võib vabalt tekno pühakojaks nimetada. Tänavalt vaadates nagu iga teine maja, ühegi sildi või viiteta, peidab endas muusikat, elektroonilise muusika olulisemaid tegijaid ning rariteetseid teknoajaloo artefakte.
Teine Detroiti muusikaajaloo tähtsamaid maju asub paari tänavabloki kaugusel ja on tuntud Hitsville U.S.A.-na. Kunagine soulmuusika plaadifirma Motown peakontor ja salvestusstuudio on igapäevaselt külastajatele avatud võimaldades näha seni autentsena säilitatud elu-, salvestus- ja kontoriruume. Vaatamiseks on väljas fotod, artistidele kuulunud esemed (Michael Jacksoni kuulus kübar ja litritega kinnas) ning diskograafia.
Detroiti südalinn – Financial District – kuulub oma taevasse kõrguvate esinduslike kontorihoonetega justkui mõne eduka linna juurde. Reaalsus paikneb vaid paari sammu kaugusel: majad kasvavad endiselt kõrgustesse ja arhitektuur on suursugune, kuid pea eranditult on need akende, asunike ja tulevikuta.
Hart Plaza, mis avaneb ühelt poolt Detroiti jõele vaatega Kanada linnale Windsor ning teiselt poolt Detroiti kõrghoonetele, on justkui festivali võõrustamiseks loodud.
Foto: Joe Gall / Facebook
Festivali korraldus oli muljetavaldav ning kulges suuremate tehniliste äpardusteta. Ainus suurt halvakspanu pälvinud möödapanek oli seotud kaheksatunnise piletijärjekorraga, mille tingis uus piletikontrolli meeskond. Festivali esimesest päevast jäi seetõttu ilma umbes 10 000 inimest.
Sarnaselt varasematele aastatele toimus festival kolmel päeval ning kuuel laval võõrustades legendaarseid tekno ja elektroonilise muusika produtsente, paari hip-hop artisti, mõnda mainstream ja kergema muusika publikut meelitavat artisti ning Detroiti kohalikke produtsente ja DJ-sid.
Avapäeva tipphetked olid Berliini päritolu plaadifirma Innervisions omaniku, DJ ja produtsendi Dixoni etteaste ning eriti selle viimased 30 minutit. Dixon otsustas selleks hetkeks armastust ja empaatiat pilgeni täis publikut hellitada malbete ja rahulike paladega, viies pea iga inimese väljakannatamatu naudinguni. Ta mängis valitud lugusid nii tasasel volüümil kui festivali keskkond lubas.
Samuti maavälisena mõjus kohaliku skeene ühe olulisema figuuri, Richie Hawtini etteaste, mille täiuslikkusele aitas kaasa jõuline ja võimas muusika rütmis liikuv valgussõu ning fantaasiale palju inspiratsiooni pakkunud visuaallahendus.
Teise päeva nauditavamad etteasted tulid oma viimased ühised esinemisi tegevalt Art Department´ilt, publikut naiselikult ja võluvalt hausipaladega hüpnotiseerinud Maya Jane Coles´ilt ning legendaarselt Ryan Elliotilt ja Anthony Parasolelt.
Viimase festivalipäeva lubavaim artistide järjestus näis olevat Red Bull Music Academy laval, kus teiste seas esines Jets – Jimmy Edgari ja Machinedrumi ühine projekt –, mis paraku ei suutnud pakkuda midagi uut ega üllatavat. Küll aga olid publikuga samal lainel järgmisena üles astunud Ben UFO, Brodinski ja Joy Orbison, kes kõik väärivad kindlasti kohta pealaval.
Erilise huviga ootasin Baltikumi kohaliku Ten Wallsi laivi, kes tõmbas kavalalt publiku käima esimese looga miksides sellesse luupe oma suurimast hitist "Walking with Elephants", mille täispikk versioon tuli esitlemisele viimase loona.
Kogu ülejäänud kava mõjus pigem ükskõiksena. Perfektsete festivalisulgejatena astusid Thump laval üles Derrick May ja Kevin Saunderson oma hi-tech soul´i kavaga, mille esimesed kümme minutit kadusid väsinud kõlarite tõttu, kuid mis viis vaatamata sellele inimesed pisarateni, ootama järgmise aasta festivali.
Kevin Saunderson ja Derrick May panid festivalile punkti. Foto: Steven Pham
Movementi kogemus on täielik vaid osaledes ka nädalavahetuse järelpidudel, mis toimuvad alates legendaarsetest Detroiti klubidest nagu 1515 Broadway ning TV Lounge kuni tühjana seisvate tehasehooneteni.
Reede õhtul keerutasid kohalikud vanakooli lemmikud Marcellus Pittman, Theo Parrish, Rick Wilhite ja Moodymann hommikuni upbeat ja hausi maiuspalu. Lisaks DJ-dele olid kohal ka teised sama liiga mängijad, kelle jaoks oli keset peosaali kaetud valge linaga pikk peolaud, mis muutis kogemuse justkui Theo Parrishi kodupeoks.
Enamik Movementi järelpidusid toimus traditsiooniliselt mitmendat aastat järjest, niisamuti OK Cool, mis on kureeritud Seth Toxleri poolt ning eriliselt tuntud päikesetõusu seti poolest. Päikesetõus ei tähenda aga pidude lõppu vaid hoopis uute algust ning kui jõudsin kell seitse samuti iga-aastaselt toimuvale Industry Brunchile, tervitas mind mõnisada muusikaga üheks saanud tõelist teknoarmastajat.
Need, kes armastavad inimesi ja muusikat tunnevad end Detroitis väga koduselt, sest inimesed on seal head ja muusikat tuleb ainult peale.
Toimetaja: Madis Järvekülg