Arvustus: „Põhjanaela paine“ oli meeldiv lummusesse laskumine
Eesti Muusika Päevade raames tuli esiettekandele helilooja Märt-Matis Lille orkestriteos "Põhjanaela paine", milles oli suur roll saami joigujal Wimmel. Ülevalolevas kontserdivideos näeb ja kuuleb ka Maria Kõrvitsa ja Pärt Uusbergi uusi teoseid keelpillikvartetile ning vestlust Märt-Matis Lille ja Liis Viiraga.
Wimme on traditsioonitundlik ja -teadlik ja sealt on tema jõud pärit. Nõnda sõnastas Märt-Matis Lill 10. aprillil oma teose „Põhjanaela paine“ esiettekande eel kontserdieelses tutvustuses, mis võlub teda saami joiguja Wimme Saari juures, kellele ta võimaldas olulise rolli oma uues ulatuslikus 40 minutit kestvas orkestriteoses, mida samal õhtul esitas Vanemuise Sümfooniaorkester peadirigent Paul Mägi dirigeerimisel.
„Olin Wimmet varem kuulnud, ta on teinud džäss-popi võtmes koostööd džässmuusikutega ja siis kuulsin teda Viljandi folgil esitamas kodukandi traditsioonilisi joige,“ kirjeldas Lill inspiratsiooni alguspunkti. „Wimme on harjunud laval olema ning teda see olek ei sega. Ta suudab olla niivõrd omas elemendis ning annab edasi spetsiifilist elutunnetust, meeleolu ja energiat.“
Märt-Matis Lill on ka oma varasemates teostes sümfoonilist žanri ümber komponeerinud ja laiendanud. Meenutagem näiteks orkestriteost „Hara Hoto varemed“ (2011), mil Estonia kontserdisaali akustikat lõhestas klaaside klirin. Seekord ilmnes Lille boreaalsest elutunnetusest lähtudes kontserdisaali keskkonnas uus ajatunnetus: „Joigudega kaasas käiv ajatunnetus tekitab spetsiifilise tunde ajaga seoses ning dikteeris minu jaoks seda, et Põhjanaela painest kujub ulatuslik lugu, kuna peab olema aega, et erinevaid tasandeid ja neis sisalduvaid nähtusi läbi käia.“
Attacca seitsmeosalises orkestriteos on palju ruumi Wimme orgaanilistele improvisatsioonidele. Joiud on spetsiifilised intiimsest keskkonnatunnetusest kantud lood, mis on seotud kindlate kohtadega, kus Wimme on käinud - konkreetsed künkad, järved, elusolendid, tuul, jõgi.
Otseselt selliseid alajaotuste nimetusi teosest me ei leia, aga teost kuulates on need lihtsalt leitavad, osalt on nad olemas orkestripartituuris, osalt improvisatsioonides ning teatud osas eelsalvestatud helimaterjalides. „Mind on loodushääled pikka aega inspireerinud. See on rikas, keeruline mitmetasandiline allikas, millest ammutada muusikalisi ideid,“ tunnistas Lill teose eel.
Vanemuise Sümfooniaorkestri tegevuses on ilmselt olnud põnev tööperiood. Ühelt poolt tõid nad alles nädala eest esiettekandele Eduard Tubina „Reigi õpetaja“ loo, mille ajalooline kontekst on seotud Hiiumaaga ning nüüd jätkus töö boreaalsest elutunnetusest kantud muusikaga. Lisaks Lille teosele kõlasid samal õhtul Liis Viira “Tähevaikus“, Kaumanni "2. Mayday“ ja Tambergi Sümfoonia nr. 4.
Vanemuise Sümfooniaorkestri kõlakvaliteet oli meeldivaks üllatuseks ja nende mängus oli tunda peadirigent Paul Mägi inspireerivalt professionaalset kätt. Rahvuslikes riietes laval seisva Wimme energiat aitas edastada kerge võimendus ning poolhämaras valgustuses kontserdisaal näis joigumise jaoks naturaalse keskkonnana. Lill oli koostöös muusikutega väga elegantselt suutnud ühendada erineva päritoluga helimaterjalid – kirjaliku muusika, suulise traditsiooni ning looduslikud nähtused. Orkestripartiis oli kuulda Lille otseseid viiteid loodusele, näiteks erineva iseloomuga tuult, kergest puudutusest jõuliste iilideni. Orkestripartiisse oli jäetud õhku improvisatsioonidele ningteatud lõigud olid samas põnevalt läbi komponeeritud. Siin oli kuulda orkestri alumise registri tumedusest tõusvaid mõtteid. Harmoonilist kulgemist piiritlesid ja suunasid erineva iseloomuga helitäpid. Tähelepanu äratas küllaltki oluliseks kirjutatud ja väljendusrikkalt läbi viidud puäntillistliku iseloomuga läbipaistev klaveripartii Kadri-Ann Sumera karges esituses ning Lille varasematest teostest (näiteks „Mu nuttev hääl on sügistuul“) tuttava löökpillikäsitluse edasiarendus.
Lille „Põhjanaela paine“ oli meeldiv lummusesse laskumine.
Esiettekanne toimus 10. aprillil Estonia kontserdisaalis festivali Eesti Muusika Päevad raames. Kavas olid:
Tõnis Kaumann (1971) – „Three Tails“/ „Kolm saba“ sümfooniaorkestrile 2. Mayday (2014, esiettekanne)
Märt-Matis Lill (1975) – „Põhjanaela paine“ häälele ja orkestrile (2014, esiettekanne), solist Wimme
Liis Viira (1983) – „Tähevaikus“ heliluuletus sümfooniaorkestrile (2104, esiettekanne)
Eino Tamberg (1930-2010) – Sümfoonia nr. 4 op. 102 „Sümfoonia epiloogiga“ (1998, pühendatud ERSOle ja Arvo Volmerile)
Esitasid Wimme, Vanemuise sümfooniaorkester, dirigendipuldis oli Paul Mägi.
Toimetaja: Tiiu Laks