The Boondocks: me tahame ikka Glastonburyl esineda
The Boondocks annab reedel Pärnu kultuuriklubis Tempel ja laupäeval Tartus Genialistide Klubis oma teise albumi "Thriller" esitluskontserdid. ERR kultuuriportaal tegi kollektiiviga Tallinna esitluskontsertide eel juttu.
Küsimustele vastasid Villem Sarapuu (kitarr ja vokaal), Karl Kevad (trummid), Hendrik Tamberg (bass ja vokaal) ning Romet Mägar (kitarr).
Tsiteerin alustuseks mõned kirjeldavad read, mis teie kohta varem öeldud: "Vokalisti mahlane hääl teeb publiku põlvist nõrgaks, bändi meloodiad on eriliselt kaasahaaravad ja nende avaline olek, energia, publikuga suhtlemine, omavaheline koostöö ja instrumentide käsitlus on muljetavaldavad." Pole ju paha?
Karl: Kõlab nagu me ise oleks seda öelnud.
Villem: Tegelikult olen vokaalselt arenenud ning tunnen end hääleliselt palju paremini kui esimesel plaadil. Muidugi on mul palju õppida, aga edasiminek on olnud korralik.
Karl: Ja võrreldes esimese plaadiga oleme ka täitsa otseselt muusikalises mõttes võimekamad, kuna meiega on liitunud neljas liige, Romet. Eraldiseisvana on see muidugi väga veider fakt, kuna ta tuli punti juba kaks nädalat pärast avaalbumi esikat.
Hendrik: Saime neljanda liikme vajadusest kiiresti aru. Muusika oli suurem kui kolmele võimetekohane. Ja tegelikult kasutasime niikuinii ka avaplaadi osadel singlitel lisakitarri.
Ja Rometi kasuks langes valik, sest….
Romet: Ma olin Karli klassivend ja tegelikult täitsin bändis pikalt autojuhi rolli, kuna kellelgi teisel polnud lube. Sõitsime päris tihti Tallinna ja Pärnu vahet. Vahel tegin neile ka tossu ja aitasin muuga. Päev enne kutset Karl helistas mulle ja ütles, et tal on üks tõsine jutt.
Karl: Minu jaoks oli see üldse üks maagiline õhtu. Meil oli kaks lahedat esinemist, tutvusin oma tüdruksõbraga ja saime bändile liikme juurde, kellega hakkasime kohe ka uut albumit ette valmistama.
Järgmine netiavarustes rippuv kirjeldus teie kohta: "Nurgeliste helide, ikooniliste rockstaaripooside ja maailmavallutusplaanidega varustatud noor Pärnu bänd." Comments?
Karl: Ma ei tea, kas ma maailma vallutada tahaks, aga esineda tahaks küll igal pool.
Villem: Pooside koha pealt. Viljandi esinemise järel tuli üks tüdruk minu juurde ja ütles, et mul on lahedad jala-move’id. Pani korra mõtlema küll, et mida see "head jalad" tähendab.
Karl: Mina trummarina pean niikuinii kõiki jäsemeid liigutama ja ma ei võta vastutust, kas see näeb esteetiline välja.
Villem: Aga see nurgelisus võib-olla tähendab seda, et meil on oma muusikas teinekord ootamatud lahendused.
Karl: Me nagu tahaks kedagi heas mõttes solvata või õrritada. Sageli anname ette kujutluse nagu nüüd kohe peaks mingi hea koht tulema, näiteks refrään, aga lugu saab hoopis läbi.
Aga kui korra jääda pidama maailma vallutamise osale. Vaiko Eplik ütles hiljutises intervjuus, et isikliku ambitsioonita tehakse liiga palju popmuusikat?
Villem: Olen nõus. Muidugi peavad kõrged eesmärgid olema.
Karl: Jah, me tahame ikka Glastonburyl esineda. Tegelikult ma ei saa üldse aru neist bändidest, kes käivad raadios ja kui neilt eesmärkide kohta küsitakse, pobisevad, et no eks nad vaata, kuidas neil minema hakkab... Jama!
Kolmas teie kohta käiv ütlus: Eesti stiilseim indie-bänd?
Hendrik: See kõlab küll hästi.
Villem: Aga samas, mis see indie üldse tähendab tänapäeval? See on nii uduks ära läinud.
Karl: No võib-olla nüüd selle EDMi pealetulekuga on indie´l jälle mingi enam-vähem tähendus. Vahepeal assotsieerus see tõesti mingi rõveda hipsterlusega. See oli pigem halb, sest seda oli nii palju. Kõik olid indie’d.
See ei ole üldse ainult minu arvamus, aga saund on teil ikka paganama hea. Kuidas te sellise taseme olete välja võlunud?
Karl: Erko Niit on meiega viitsinud jamada. Piltlikult öeldes tahab ta pead murda, kas mingis loos peaks kitarr kõlama rohkem nagu uss või sisalik. Mitte, et see midagi tähendaks, aga just nii põhjalik ta on. Ma teeks kindlasti järgmise plaadi ka temaga.
Villem: Ta viitsib üle mõelda ja pisikeste detailidega tunde vaeva näha.
Kui erinevad on teie avaalbum "USB" ja "Thriller" oma olemuselt?
Hendrik: No esimene plaat oli ikka väga-väga toores. Oli ka häid lugusid, kuid eksperimenteerisime liiga palju.
Karl: "USB"-d kuulates jääb mulje nagu väiksed poisid oleks tahtnud mitut plaati korraga teha.
Kuna tegemist on bändi teise albumiga, kas siis on kuidagi rahulikum ka olla ja pole enam koolipoisi ärevust?
Karl: Mina ei tea, aga mul on seekord olemine kuidagi palju närvilisem.
Villem: Minul vastupidi. Esimesel plaadil oli nii palju asju, mis pidid tulema backtrack´i pealt, aga nüüd teevad meil päris inimesed neid asju. Enesetunne live´i eel on palju kindlam.
Kuidas lugude kirjutamise protsess välja näeb? Kas kõik teevad natukene midagi?
Karl: Mina teen kõike natukene.
Villem: Põhimõtteliselt tuleb Karl mingi algse ideega välja, salvestab lühikese demo, saadab meile ja siis kõik otsustame, kas hakkame seda proovis mängima või mitte.
Ilmselt ei tee sa neid demosid trummidel…
Karl: No tegelikult pole mul üldse trumme kodus, ainukene instrument, mis puudub. Trummide taha sattumine oli natuke juhuslik, oleks bändi tegemise hetkel teadnud mõnda head trummarit, võinuks üldse teisiti minna.
Hendrik: Samamoodi polnud meil bassimeest. Kuna proovikas aga üks bass vedeles, siis tuli proovida ja nüüd olengi bassi peal.
Karl: Tüüpilised "level 1" bändi probleemid.
Kunagi ütlesite intervjuus, et hakkasite bändi tegema igavusest. Kas teil praegu ka vahel igav on?
Villem: Muusikaliselt mitte kunagi, muusika kõrvalt vahel ikka. Kõik teised peale minu on Tallinnasse ära kolinud ja me ei saa alati nii tihti proove teha kui võiks.
Aga kui teete, siis kus?
Karl: Proove teeme sisuliselt alati Pärnus. Tallinnas on raske leida korralikke prooviruume või siis on korralikud väga kallid.
Villem: Pärnus teeme oma koolis. Oleme kõik Sütevaka gümnaasiumis õppinud ja see kool paneb loomingule muusikute arendamisel väga palju rõhku. Nad otsustasid uue maja ehitada ja nende vahele prooviruumi. Kooli õpilased saavad seal tasuta proovi teha.
Hendrik: No ja tegelikult seal keegi teine ei käigi. Väga tänuväärne ettevõtmine.
Sakslastel on sporditegemisega seoses kasutusel termin "sporting high", mis tähendab sisuliselt, et saad narkootikumidega võrreldava laksu kätte sportimisest. Kas "music high" on ka olemas?
Karl: See peab olema. Kõige paremad on live’id, millest sa ei oska midagi oodata, aga kujunevad eriti rajuks. Näiteks olime sel aastal Positivuse esimesel päeval juba kell kolm peal, väga kehval ajal ju, aga telk oli puupüsi täis ja sellest kujunes elu kõige parem üritus. Ma ei tahtnud üldse lavalt ära minna. Tundsin, et nüüd ma olen tõeliselt esinenud. Naljakas oli see, et eelmisel õhtul oli sama tunne Pärnu A.P.T.E.K.is – tundsin, et seda pole võimalik ületada, kuid 12 tundi hiljem oli Positivus veel oluliselt võimsam.
Kas eestlastel on üldse hea muusikamaitse? Midagi pole teha, aga massidesse jõuavad ikka tüüpilised poplood ja pool-süldibändid.
Karl: Ma tegelikult arvan, et inimesed lihtsalt ei tunne muusikat. Mul on endagi pealt hea näide. Kings of Leon on ju hea bänd, aga kui nad esimest korda minu kõrvu jõudsid, mõtlesin küll, et mis pehmomuss see on – parem kuulan Oasist edasi. Mul oli ka raskusi end uut asja kuulama saada.
Villem: Muidugi mõni muusikastiil lihtsalt ei huvita. Uued kantritähed näiteks, ma ei kuule seal midagi uut.
Karl: Samamoodi on EDMiga. Ma suht vihkasin seda muusikat, aga siis hakkas meeldima. See pole ikka päris nii, et paned USB sisse ja let’s go. Loomeprotsess on seal väga hull: otsid saunde ja võid nädalaid bassi õigeks timmida.
Eesti Laul pole enam mägede taga. Mart Normet ütles "U and Me" video (vt allpool) ilmumise järel, et ootab teid sinna väga. Kas plaanite osaleda?
Villem: Ma eelmisel aastal juba käisin Kéa pundis kitarri mängimas. "Eesti Laul" on tegelikult ülikasulik ja teeb head meelt, et sinna ei võeta ainult klassikalise popmuusika bände.
Karl: Nii jõuab ka teistsugune muusika masside teadvusesse. Näiteks mäletan ühte Tartu esinemist, kus tulid Kali Briisi juurde kaks tüüpi, kellelt üldse ei eeldaks, et nad sellist mussi kuulavad ja palusid, et ikka "Idioti" ka mängitaks.
Hendrik: Muidugi peaksime minema ja ühe loo kindlasti ka saadame. Millise, seda veel ei tea.
The Boondocksi uus album "Thriller" on Spotifys striimitav.
Toimetaja: Madis Järvekülg