Arvustus. Positivus muusikafestivali esimene päev pakkus kaunist ilma ja rütmikaid artiste
Üheksandat korda juba. Kõlab uskumatult, aga tõepoolest – järgmine aasta on juba kümnes aasta, mil kaunis Läti väikelinnas Salacgrivas toimub südasuvel muusikafestival Positivus. Algselt kahepäevasest paari lavaga minifestivalist on saanud tänaseks viie lavaga kolmepäevane Baltimaade muusikasuve tippsündmus, mille esinejate nimistu muutub iga aasta aina hämmastavamaks.
Festival algas kohe meeletu energiaga – pealelõunat Läti kohal tiirutanud mäslevad äikesepilved olid laiali läinud ning meeletult ilusale ilmale andis pealaval ainult hoogu juurde Everything Everything. Punastes sarnastes riietes Briti tüübid suutsid ligi meelitada vaatamata varasele ajale suhteliselt palju rahvast ning olles ise nende võrratu kolmanda stuudioalbumi „Get to Heaven“ suur austaja, nautisin seda täiel määral - see plaat otsekui haldjaliku ja eriti maneerliku art-popiga on selle aasta üks parimad kauamängivad. Neil on mingisugune veider ning võluv karisma ja isegi salapärane romantiline olemus, mis eristab ning kindlasti on nad ka üks neist rokkbändidest, keda ei paina laivide puhul probleem, nagu võiks kärsituil festivalikuulajail igav hakata.
Selle laivi peale pidin enda kaaskondlastele kohe nukralt nentima, et kas tõesti nägin ära esimesena selleaastase parima laivi Positivusel, kuid unustasin selle mõtte peagi – kuigi vahepeal puhkasin, kuulates East India Youthi, kes on enda ääretus eksperimenaatlsuses mingis kontekstis kindlasti mõjus ja tema viimane stuudioalbumgi oli igati meeldiv, kuid päikselisel päeval ta festivalil mind eriti ei köitnud. Kusagil pisikeses suitsuses lokaalis annaks aga kindlasti uskumatu elamuse.
See eksperimentaalne mürgel asendus aga kohe totaalse emotsioonide plahvatusega, kui pealavale ronis Jungle – 2013. aastal enda EP'ga koheselt minu tähelepanu võitnud seitsmeliikmeline bänd, kes tegi laivis täpselt seda, mida nende plaadi järgi oodata võiks. Nad võtavad musta muusika kõige ürgsema emotsionaalse komponendi ja panevad selle tänapäevase popiliku elektroonika konteksti – tunniajane laiv, kus kaasakargamist ja sõnade kaasaümisemist oli pea võimatu eirata. Kahju ainult sellest, et erinevalt Glastonbury'st ei olnud neil kaasas seda armast 8-aastast tüdrukut, kes laulu „Platoon“ ajal lavale breikima tuli ning keda ka loo videos silmata võib.
Ülevate emotsioonidega kõik jätkus, kui Nordea lavale astus sel aastal ka Tallinn Music Weekil täiesti hämmastavalt energilise ja mõjusa etteastega võlunud Kate Boy. Võluvalt ilus Austraaliast pärit Kate Akhurst koos enda kaheliikmelise bändiga on veider artist, kelles on ühendatud justkui helge ja tume külg korraga. Vaadates teda pimedas Rock Cafes TMW'l tundus ta olevat valatud just sellesse keskkonda, kuid Positivusel päikselisel päeval toimis ta samavõrd maagiliselt ning rahvas oli lummatud.
Mind hämmastas, kui siirdusin vaatama Austria elektroonilise muusika täielikku meistrit Dorian Concepti koos kahe kaaslasega - ääretult virtuooslik ja rütmikas sett, kuid mida vaatas Red Bull Music Academy laval vaid naeruväärne 50 inimest. Artist ei lasknud end aga sellest häirida. Ta põimis enda esinemises jazzilikud elemendid tantsulise elektroonikaga, pakkudes neile vähestele kaasaelajatele erilise elamuse.
Täiesti ootamatu kogemus oli minu jaoks Palladium telgis esinenud Vök - vaid paar aastat tegutsenud Islandi bänd, kelle loominguga kursis ei olnud. Ausalt öeldes läksingi vaatama vaid seepärast, et Islandi muusikud on alati toreda kiiksuga ning suudavad millegi ootamatuga üllatada ja nii ka seekord. Rahvast ei olnud küll kuigi palju, kuid bänd oli ise ääretult omanäoline - põhilise võrdlusmomendina saaks tuua ehk I Wear* Experimenti, kus samamoodi eesotsas ääretult sensuaalne naislaulja ning taustal domineerimas elektroonilised põhjad, väga teravad trummid ning eepiline kitarrisaund. Lisaks oli nende unenäoliselt tantsulist (see on ebaloogiline fraas, aga Islandi kontekstis ilmselt arusaadav) toetamas veel ka täiesti kananahka ihule toov trompetist. Suurim üllatus Positivuselt ilmselt, pole osanud sealt midagi säärast oodata.
Vaikselt hakkas väljas juba hämarduma, kui lavale jõudis Jack Garratt, kes oli ilmselt ise rohkem üllatunud kui kogu publikum. Vaid neljaloolise EP ning ühe veidi popikama singliga välja tulnud puuraidurhipster Jack Garratt oli siiralt pea pisarateni liigutatud, et teda Nordea lavale oli sadu ja sadu inimesi kuulama kogunenud, täites kogu lavaesise, pingid ning isegi ka osa ümbritsevatest vallidest rahvaga. Muusikalisest küljest aga on tegu taaskord ühe meeletult andeka noore instrumentalistiga, kes tänu enda erilisele mõmmibeebi välimusele võlub väga paljude naiste südameid. Lisaks oli tore vaadata artisti, kes pidi enda vaid viieloolise repertuuari tunni aja pikkuseks venitama, mis ei kõlanud kusjuures isegi absoluutselt veidralt. Eks ta ise tunnistas ka seda, et lihtsalt ei ole rohkem muusikat.
Esimese festivalipäeva lõpetas Placebo - just mõned nädalad tagasi Õllesummeril esinenud alternatiivrokipunt, kes 20 aasta jooksul on jõudnud ilmutada juba seitse albumit. Kõigele vaatama võib seda pidada aga esimese päeva kõige nõrgemaks esinemiseks - kuigi olen Placebot kuulanud ning tean nende lugusid üpris hästi (mulle meeldib isegi nende viimane album "Loud Like Love", mis oli kuidagi perversselt maneerlik), kuid laval see ei toiminud. Lihtsalt enneolematult igav oli vaadata, kuidas juba aastaid-aastaid lavalaudu väisanud bändist on kadunud igasugune eluvaim ja vaimustus muusika vastu. Loomulikult, võib-olla on viga ka minus, sest ekraanidelt paistis, et operaatorid tabasid esiridadest ikkagi piisavalt teismelisi tüdrukuid, kes Brian Molko tumedate kiharate ja südameidmurdva vokaali peale hulgaliselt pisaraid valasid. Pidasin aga vastu ja vaatasin lõpuni, kuigi mingit vaimustust nad minus ei tekitanud - hakkasin isegi väga rütmika festivalipäeva järel kartma veidi, et kas tõesti pannakse õhtuste peaesinejatega nüüd siis sedavõrd puusse.
Enne õhtu lõpetamist heitsin korra pilgu ka õhtuse klubiprogrammi peaesinejale Camo & Krookedile, kes aga enda mingi ääretult totra olemisega mind totaalselt külmaks jätsid - see oli selline liigagi ülevoolav ja lame liquid funk, mis ei suutnud isegi rahvast väga käima lükata. Eks muidugi peab ka olema väga hea klubiprogrammi esineja, et hoida põnevil inimesi, kes juba kümmekond tundi artiste vaadanud. Üldiselt olid aga esimese päeva emotsioonid väga head - polnud varasemal kahel aastal veel kordagi niii tempokat ja head festivalipäeva kogenud ning suurima põnevusega naasesin telklasse järgmist päeva ootama.