Jazzkaar, Maria Faust: tegelesin viis kuud unustamisega
Reedel, 18. aprillil kell 22 annab Jazzkaar 2014 avaõhtu teise kontserdi Maria Faust, eesti saksofonist, kes elab Kopenhaagenis. Äsja ilmus talt uus plaat "Maria Faust Sacrum Facere". Maria andis intervjuu kultuuriportaalile.
Kuidas Taanis elu läheb? Kas pead end veel eesti muusikuks Taanis või oled Eesti juurtega taani muusik?
Ma olen eestlane ja seega ka eesti muusik. Ma ei ole kunagi end kellekski teiseks pidanud ja minu nime järel seisab rahvusvahelistes kontserdikavades alati uhke "EST".
Minu rahvusliku kuulumise küsimus on mind saatnud terve elu. Ma sündisin Saaremaal, aga mu vanemad ei olnud eestlased, see tähendab, et DNA järgi ma eestlane ei ole. Juhtus nii, et oma karjääri olen sättinud pigem Eestist välja (sel on omad põhjused), kuid see ega teine ei tee mind grammigi vähem eestlaseks.
Nõus. Su uus plaat liidab mitmeid erinevaid jooni: folk, kammerlikkus, suur brass-koosseis. Kõlapilt on üpris eriline, kuidas selleni jõudsid? Räägi mõne sõnaga plaadi sünniloost, palun.
Minu suureks kireks on olnud alati suured koosseisud, sest mulle meeldib mängida tämbri ja dünaamika kontrastidega. Suur koosseis annab mulle palju materjali ja pinda. Ma ei pelga tööd, mis sellega kaasneb.
"MFSF" on ääretult eriline album. Selle kirjutamiseks võtsin ma aja viieks kuuks maha. Ma ei kuulanud sel perioodil muusikat, mitte ühtegi korrapärast helirida välja arvatud kirikukellad ja muud hääled tänavalt. Naljaga pooleks tegelesin lihtsalt passimisega, kuid tegelikult olin ma ametis unustamisega.
Ma olen kaua koolis käinud, nüüdki olen Rütmikonservatooriumi solistiklassis, ja on, mida unustada. Tahtsin teha albumit, mis kõlaks nii, nagu ma kuulsin muusikat oma peas lapsena. See album on süntees mitmest minu lemmikzhanrist - kammermuusika, eesti folkloor ja arhailine improvisatsioon. Muusika on programmiline, rääkides lugusid eesti naistest. Seal on rohkelt naiivsust, kiigeteemasid, valu ja pettumust. Ma ei varjagi, et see on mu üks kõige depressivsemaid teoseid kogu karjääri jooksul.
Sind on ikka nimetatud alternatiivseks, tähendab see sõna sinu jaoks midagi? Paljusid loojaid hoopis solvab see, tähendades justkui mingit välistamist, kuskilt välja arvamist.
Mind ei solva sõna “alternatiivne” absoluutselt. Ma ei tegele oma loomingu analüüsimisega ja selle liigitamisega. Minu arvamist mööda ma lihtsalt ei kuulu otse mingi zhanri alla. Ma ei ole puhas impro, ma ei ole puhas third stream, ma ei ole enda arvates isegi päris jazz, ammugi mitte ameerika bluusi ja svingi järgiv jazz. See ei olegi minu töö. Minu töö on muusikategemine.
Pealegi, ma ju kasvan kogu aeg. Minu uudishimu ei näita märki kustumisest, seega võib iga mu album olla eri zhanrist. Loomulikult saan ma aru, et kirjeldada midagi sõnas, on vaja leida tabav sõna. “Alternatiivne”, see on vastuvõetavam, kui öelda “sel muusikal on tõtt-öelda koogelmoogeli, ananassi, kalkuniprae ja praetud leiva segamaik”.
Ise saksofonistina haarad sa enda muusikasse ohtralt nii-öelda konkurente, teisi puhkpille. Lihtsam oleks ju välja paista väikses jazz-koosseisus. Sa ei ole vist liialt egotsentriline muusikas?
Pannes enda pilli järgi mängima viieteist- ja rohkemapealisi koosseise, olen ma ilmselt ikkagi piisavalt egotsentriline. Samas, minus puudub tobe konkurentsikartus ja labane kadedus. Ma ei tee muusikat sel leks, et silma paista, vaid sellepärast, et ma teistmoodi ei oska.
Saksofon on praegu moepill. Pooled hipsteribändid kasutavad süntide kõrval saksofone, saksofoni kaasabil aimavad tänased noored järele ka hetkel kuumi 80ndate ja 90ndate alguse VHS-nostalgilisi saunde. Samuti elektroonikud sämplivad ning matkivad süntidega saksofone. Mis sa sellest moeasjast arvad?
Minu meelest saksofon ei ole juba pikka aega moepill, millest on kahju. Moepilliks on bändide mikroskoopiliseks muutumine viimase kümnendi jooksul. Muusikud virelevad, et ots otsaga kokku tulla. Plaadid ei müü, tuurid tehakse minimaalse koosseisudega.
Vaid eriti kuulsad nimed, sealhulgas Arcade Fire, suudavad kasutada puhkpille. Puhkpille ja üldiselt instrumente valdavaid inimesi on jäänud maailmas minu arvates vähemaks. Muusikakoolid on täis kitarriste, lauljaid, klahvpillimängijaid.
Mulle meeldivad hipsterid ja nende aretused. Ma kuulan hipsterite muusikat ka, aga saksofoni sämplimisest ja selle imelise instrumendi tehnilisest kõlavärvi imiteerimisest on mul tegelikult üsna ükstapuha. It does not impress me. Masin jääb masinaks.
Kes on su lemmikud kaasaja muusikas? Olgu jazzis või muis valdkonnis?
Seinast seina. Nii palju kui võimalik, külastan kontserte. Hetkel kuulan pigem vanemat muusikat - Washboard Sam ja Bumble Bee Slim on lemmikud.
Transilvaania renessaanssmuusikat ja Maroko jajouka rituaalmuusikat. Uutest ja elektroonilistest asjadest meeldib väga Taani bänd When The Saints Go Machine.
See on tõesti lahe bänd. Mida võime oodata sinu Jazzkaare esinemiselt?
Ma loodan, et pakun muusikalise elamuse. Loodan, et see kontsert ei jäta külmaks.
Keda lähed ise kindlasti Jazzkaarel kuulama?
Kahjuks lahkun ma juba järgmisel hommikul, et ette valmistada järgmine kontsert. Kui ma saaks, siis läheksin ja kuulaksin trompetist Avishai Cohenit ja Randalu ning Epliku asja. Ilmselt ka Abraham's Caféd, Kadri Voorandi. Ühe sõnaga, nii palju, kui võimalik.
Aitäh ja edu uue plaadiga!
Vaata klippi Maria Faustist, mis tehti kolm aastat tagasi Kopenhaageni jazzfestivaliks: