EMP kunstiline juht Helena Tulve muusika maagiast: sisenedes on oht sattuda selle kütkeisse
Reedel, 10. aprillil saab alguse Eesti suurim nüüdismuusikafestival Eesti Muusika Päevad ehk EMP, mis tänavu kannab pealkirja „Küllus“. Käivituv festival tulebki sedakorda eriti külluslik, just nagu juba peateemagi kuulutab.
Mängus on muu seas ka robotitekoor ja arvutid, esitletakse kümneid eesti heliloojate uudisteoseid, kuuleb müra ja vaikust, publikul on esmakordselt võimalik pääseda muusikute proovisaale ja palju muud.
Kultuuriportaalile andis intervjuu helilooja Helena Tulve, kes on koos Timo Steineriga tänavuse EMP kunstiline juht.
Helena, kuidas teil olid Timoga kunstilise juhi rollid jagatud - kas tegite kõike koos või on nii suure festivali puhul mõttekas tööd ära jagada?
Suurem osa festivali kokkupanemisest polegi nagu töö, pigem teatud sünergiline mõtteruum, kus ideed saavad tekkida, areneda ja võtta mingi teostatava kuju. Loomulikult on ka tegevusi, mida on mõistlik omavahel jagada, meie tiimi tuumikus oleme kolmekesi koos festivali produktsioonijuhi Madli-Liis Partsiga, kes aktiivselt osaleb meie aruteludes ja hoiab meid natuke ka ohjes, küsides vahetevahel küsimusi, mis aitavad välja noppida mõtted, millel rohkem jumet. Samas on meie põhimõtteks olnud ka kaasata laiem ring inimesi - muusikuid, heliloojaid, mõtlejaid, kes saaksid kureerida mingit sündmust või festivali aspekti ja selle kaudu mõjutada tervikpilti. Tahame esile tuua erinevaid ideid ja vaatenurki muusikalisele väljendusele, selle erinevatele vormidele.
EMP teemaks on “küllus oma paljude varjundite, vastanduste ja tähendustega”. Mitte siis pelgalt läinud nädala askeesi teemaga haakuvalt, aga ka üldisemalt - seda küllust otsitakse ja esitletakse ilmselt ikka sisust ja sügavuti, mitte igapäevase tühja-tähja/ tingel-tangeli kuhjamisega?
Loomulikult on fookuses sisu, mis võib ja kindlasti mõjutab ka seda, kuidas, millal ja kus seda sisu väljendatakse. Küllus on eelkõige elu olemuslik aspekt, mida ei tohiks tähelepanuta jätta. Ka askees on ju pigem vahend, mille kaudu avaneb ligipääs sügavama külluse tasandile. Küllus ongi minu kujutluses seotud tasandite ja seoste rohkusega, kus info liigub meile hõlmamatul looval moel ja see teeb meid loodetavasti õnnelikuks. Eesti Muusika Päevade ülesandeks võiks olla teatud avatud baasolukorra loomine, kus see kõik saab juhtuda. Kohtuda saavad erinevad mõttelaadid, kujutlused ja väljendused. Esitatakse ja tajutakse muusikat, tekitatakse ja kogetakse pilti, heli ja atmosfääri, räägitakse ning mõeldakse helist ja ruumist, ehitatakse instrumente ja kõlasid, kohtutakse kontserdisaalis, koolis, kultuuri-, avastus- ja ostukeskuses, kirikus, galeriis, laboris, stuudios, klubis, baaris, tantsusaalis ja -põrandal. Muusikalise sõna saavad nooruslikud, noored ja veel nooremad, kogenud ja uuekesed; inimesed, arvutid ja robotid; solistid, orkestrid, koorid ja ansamblid. Kuulatakse teist ja iseennast, müra, vihma ja vaikust.
Sedakorda avaneb festivali raames publikul võimalus piiluda muusikute proovisaalii? Tundub väga põnev, kindlasti tekitab see avalikkuses huvi ja esitleb inimestele muusikategemist protsessi, mitte pelgalt tulemusena. Aga kas pole ohtlik natuke selliselt telgitagust avada ja riskida teatud maagia kadumisega?
Sõltub, millisest ohust me räägime. Kui sügavam mõistmine on ohtlik, siis küll. Sellele, kus ja kuidas muusika ja ka laiemalt looming tekib, pole nii ehk naa võimalik näppu peale panna. Sellesse maagiasse sisenedes on ainult oht sattuda vältimatumalt selle kütkeisse, avastada ning kogeda uut ja ootamatut. Mulle isiklikult väga meeldib jälgida muusikuid ja heliloojaid nende tegelikus tööolukorras, see on haarav ja ka väga õpetlik. Selle käigus näeb rohkem inimeste inimlikkust, keskendumise pingutust, loovprotsessi mängulisust ja ilu. Soovitan kõigile!
Näeme-kuuleme pidevalt eri muusikažanride, vormide, liikide kokkusaamist, segunemist - ka EMPil. Väga põneva pauguga lõpetab festival, kui kohtuvad Mutant Disco ja eesti heliloojad Von Krahli peol. Kindlasti on ka puritaane, kes selliseid asju tähistavad etteheitva sõnaga. Aga see käib asja juurde, mäng väärib küünlaid?
Igal asjal oma olemise põhjus, koht ja kasutus. Erinevad inimesed väljendavad end erinevatel hetkedel ka erineval moel. Kes vaatab, kes kuulab, kes mõtiskleb, kes kirjutab, kes joonistab, kes jalutab, kes tantsib. Kes tahab olla koos, kes eraldi. Mõni vajab mitmeid erinevaid väljendusi. Alati jääb valikuvabadus, peaasi, et arvestatakse niipalju kui suudetakse erinevate tundlikkustega ja jäetakse ruumi teistugusele. Tähelepanu ja vastastikune respekt annab väljenduslikele erisustele võimaluse.
On veel midagi, millele kunstiline juht, näiteks kava ja programmi silmas pidades, oskab ehk paremini tähelepanu pöörata?
EMP tahab jätkuvalt tähelepanu pöörata kuulamisele kui inimese ühele põhivõimele maailma tajumiseks ja mõtestamiseks. See on loomulikult väga oluline muusikas, aga ka laiemalt inimestevahelistes suhetes, suhetes iseenda, teise, ühis- ja keskkonnaga. Nendele aspektidele tahame tähelepanu juhtida ka edaspidi.
Lõpuks - kas kunstilise juhi tegevus on muud asjad tahaplaanile jätnud, et - kuidas endal hetkel loomingulise tööga, kas on midagi välja tulemas?
Muusika kirjutamine on minu jaoks üks olulisi enesekorrastamise ja asjade setitamise viise, mis moodustab muudele tegevustele vältimatu fooni. Nii et ikka on ideid vaatluses ja tegevuses. Ka EMPi raames tuleb ettekandele üks miniatuur kahele viiulile. Loomingulisi impulsse ja plaane on ees mitme aasta jagu. Iseasi, millise vormi need mõtted ja unistused tegelikult võtavad.