Sõltumatu Tantsu Lava aitab kaasaegse tantsu balletisussidest välja
Alates 1. oktoobrist 2014 on Telliskivi loomelinnakus avatud Sõltumatu Tantsu Lava (STL). Uue kaasaegse tantsu pesapaiga avamine jäi seoses Vabalava avamisega kerkinud eufooria varju, ometi on tegu olulise paigaga kõigile tantsu- ja etenduskunstihuvilistele. Uurime tegijatelt, mis teoksil, millega tegu ning mis on asja mõte.
Triinu Aron, STL tegevjuht: Sõltumatu Tantsu Lava on äsjaavatud Vabalavast majanduslikult, juriidiliselt ja kunstiliselt täiesti eraldi, lihtsalt jagame sama suurt teatrimaja. Meie juurde saab sisse ka tagauksest, me ei ole Vabalava tantsusaal, vaid eraldi institutsioon.
STL taga on juriidiline isik Sõltumatu Tantsu Ühendus (STÜ), mis tegutseb juba kümnendat aastat. Oleme välja toonud ja etendanud tantsulavastusi. Meie maht on tänaseks läinud väga suureks, 60-80 etendust aastas. Seni käisime külapeal, tegime neid Kanutis või Kumus ja mujal. Kui otsustasime, et jah, me läheme selle mahuga edasi, osutus mõttekamaks teha oma maja.
Ühesõnaga, tegite endale töökohad?
T: Selles mõttes küll, et tegime omale saali. Tantsulavastusi kontorilaua taga välja ei tooda, saali on kogu aeg vaja.
Erik Alalooga: Mina olen siin majas residendina, ma otseselt ei tööta siin. See on kahe-aastane pikaajaline residentuur, mille käigus olen STL kunstiline nõustaja ja lisaks hakkan konkreetseid loomingulisi projekte läbi viima.
T: Meie oleme administratiivne üksus, me aitame produtseerida. Meie juurde tulevad koreograafid oma lavastuse ideedega, ja head ideed teeme koos ära ning viime publikuni. Nüüd omas majas oleks hea, kui oleks pikema aja jooksul keegi meie kõrval, kes aitaks hoida tegevust mingis kindlas suunas liikumas.
Seetõttu kuulutasime välja konkursi residendi leidmiseks, kes siis pidi esitama oma visiooni, kuidas ta näeks 2-aastasel perioodil selle maja arengut kunstilises mõttes. Nii tekkis meie juurde Erik.
Mida pakub STL avalöögiks?
T: Avaprogramm on „Tants Reloaded“. Mõtlesime, et anname märku, et me pole esimesed, kes Eestis tantsu teevad. Tõime lavale vanad, umbes 10 a tagasi esietendunud tantsulavastused, mis tollal olid huvitavad ja tähendusrikkad. See on väike tagasivaade, täitsa põnev on näha omal ajal märkimisväärseid tantsulavastusi.
Avalik programm hakkab meil olema iga nädala kolmapäeval ja neljapäeval.
Erik, kui sa siin tööl ei ole, mis kasu sul sellest kõigest on?
E: Residendile on ette nähtud stipendium. Samas on mul ka võimalus siin laval oma kunstilisi ideid teostada. Esimesel hooajal ma ennast lavale ei pressi, graafik on tihedalt täis, aga järgmisel, 2015/16 hooajal teeksin ma ka oma etenduse.
Teatriterminoloogia järgi olen ma pigem STL-i peakunstnik, olen enda kanda võtnud ka visuaalseid lahendusi, mis puudutavad nt publiku ooteala, et teostada seda nö enda autoritehnikas.
Ehk siis keevitades?
E: Jah, ütleme, et steampunk'i esteetikas. Olen mõnes mõttes tahtmatult tantsuskeene tõmbesfääri sattunud, kus ma teostan oma kunstilisi visioone.
On plaanis algatada ka diskussioone lava tehniliste võimaluste osas - missugune võiks olla tuleviku etenduse lava, kus kaasatakse protsessi insenere, arhitekte, disainereid, kunstnikke. Mingil ajal plaanin ka oma vaatenurgast lähtuvaid workshop'pe korraldama hakata. Aga see on kõik tulevik, esialgu me peame ennast selles majas käima saama.
Mai, mis sinu roll siin on?
Mai Sööt: Ma olen siin saali administraator, panen graafikuid paika ja vaatan, mida praktilist on vaja jooksvalt teha. Ja ka kunstnikuna teen siin oma etenduse, mis tuleb välja järgmisel kuul.
Palju Sõltumatu Tantsu Ühendusse inimesi kuulub ja kes nad sellised on?
T: Aastal 2005, kui ühendus loodi, kuulusid sinna kaasaegse tantsuga tegelevad kompaniid ja koreograafid. Aja jooksul on need muutunud, mõned on väljunud, mõned on juurde tulnud. Alguses olid liikmete ootused väga erinevad. Fine 5 oli üks kõige aktiivsem looja ja on siiani meie liige. Aitasime oma liikmeid administreerida.
Nüüd oleme aru saanud, et lisaks olemasolevale on sama oluline ka järelkasv. STÜ võiks ikkagi minna oma teed, mitte lihtsalt oma liikmeid teenindada. Tänu sellele oleme avatud uutele tegijatele ja suundadele ning võtnud kursi rahvusvahelistumisele.
Kuidas üldse Eesti kaasaegse tantsu skeene liigendub, mis institutsioone siin veel on ja millised on nende omavahelised suhted, hierarhiad ja koolkonnad?
T: Fine 5 peab ennast ajalooliselt teerajajaks, tänu kellele kaasaegne tants üldse sai Eestisse tekkida. Nemad tulid läbi moderntantsu baasi ja nende tantsukool on omanud väga suurt rolli. Tänastest kaasaegse tantsu vanema põlvkonna tegijatest on meil näiteks „Tants Reloaded“ prgrammi raames laval Raido Mägi, kes on ka nende tantsukooli omal ajal läbi käinud.
Teine verstapost oli Kanuti Gildi SAALi teke – see oli esimene tantsumaja Eestis. Tänaseks on Priit Raud öelnud, et SAAL ei taha enam tantsumaja olla, ja et teda ei huvita tantsukunsti areng eraldiseisvana, vaid just osana laiemast etenduskunstide väljast.
STL ongi kolmas verstapost. Meid huvitab tantsukunst arengulises mõttes: kuhu see läheb ja mis sealt tekkida saab. Tahaks tekitada kolmandat lainet. Meil on Premiere programm, kus me võtame vastu noored, kes teevad oma koreograafidebüüdi. Läbi selle on tulnud teiste seas Karl Saks ja Sveta Grigorjeva, kes on tänaseks oma koha leidnud koreograafid.
Kas veel on mingeid ühendusi või organisatsioone, kes samuti osalevad tantsukunsti suunanäitamises?
E: Kindlasti koolid: Viljandi Kultuuriakadeemia ja Tallinna Ülikooli koreograafia osakond. Kuna nemad õpetavad tantsijaid, siis ilmselgelt ka nemad annavad tooni.
Aga on ka kõrvalt tulnuid, nagu nt Mai?
M: Kusjuures vahepeal tekkiski segunemine, paljud tantsueriala lõpetajad läksid magistrantuuri Eesti Kunstiakadeemiasse tegevuskunsti osakonda.
Seal õppides sul see mõte tuligi, et hakata tantsimisega tegelema?
M: See tuli seoses magistritööga, oli selline huvi.
Kas see raske pole konkureerida teistega, kes on aastakümneid balletitunde võtnud?
M: Oleneb, milline taotlus on. Vahel on küll raske. Pean väga valima, mida ma teen ja välja näitan. Pigem rõhutama neid voorusi, mida tantsijatel ei ole. Mul on lihtne märgata stampe, millesse tantsijad kinni jäävad. Nad on kõik ühest hariduslikust taustast tulnud ja mõneti üsna sarnased. Mul on võib-olla pakkuda teistsugust informatsiooni. Aga jah, tantsimise osas on libastumise oht suur, kui ma püüan samamoodi tantsida, nagu õppinud tantsijad.
E: Distsipliinide segunemine praegusel ajal ei ole mingisugune eriline uudis. Samamoodi nt see, et STL-i on tulnud inimesed mujalt: Mai, mina, Tiina Sööt, kes teeb samamoodi siin järgmisel aastal etendust. See võiks ka olla üks STL-i suundi, et vähendada haridusprotsessis ja tantsulavastustest tooniandvat teadlikkust tantsust kui väljakujunenud žanrist.
Kuna minul endal tantsutausta ei ole, siis minu huvi on eelkõige füüsilise keha suhe ruumiga. Mida vahetum see suhe on ja mida vähem on seal teadlikkust sellest, mis asi see tants on või peaks olema, seda huvitavam minu jaoks.
Mitte ainult Eestis, vaid paljudes kohtades on tants endiselt balletisussides kinni. Koreograafiline joonis toimib ikkagi vanal balleti geomeetrial.
T: Meil on kaasaegse tantsu traditsioon lühike ja ringkond on ka väike. Minu meelest on kõige huvitavamad need koreograafid, kes õpivad siin ära, mis antakse, ja käivad Eestst väljas või ka teistes žanrites oma silmaringi avardamas. Ja siis tulevad tagasi. See on ainuvõimalik tee, ka majanduslikus mõttes, sellele alale pühenduda.
Aga Erik, kas sa oled ise ka füüsiliselt lava peal teinud mingit asja, mida teised inimesed nimetavad kaasaegseks tantsuks?
E: Kui mõiste „tants“ tõukub sellest paikaloksunud žanrist, siis tantsuks ma seda ei nimeta, samas see, kuidas me oleme üles ehitanud etendusi, on küll kindlasti koreograafia: läbitöötatud füüsiline joonis suhtes ruumi ja mateeriaga. Me ei vehi niisama kätega ja jalgadega, me tõstame, nügime, keerame ja mudime mingisugust mateeriat, see nõuab kindlasuunaliste liigutuste rakendamist, et see saaks toimida.
M: Sa võitsid läinud aastal isegi Sõltumatu Tantsu Auhinna.
E: Just.
Mille eest sa selle võitsid, mida sa täpsemalt tegid?
E: See oli 2012. a etenduse „Materjali vastupanu“ eest, mis põhines materjalide ja esemete purustamisel nii füüsiliselt kui ka erinevate mehhanismide abil. Tantsukategooria alla läks ta pigem sellepärast, et me tegime seda Kanuti Gildi SAALis. Kõik automaatselt arvavad, et see, mida seal tehakse, on tants a priori, ja kui see üldse tantsu moodi ei ole, siis leitakse, et see on kindlasti väga edumeelne ja avangardne tants.
Ja antakse auhind.
E: Just, ja keegi ei taha kuulata Priit Raua juttu, et tegelikult on see etenduskunst.
T: Eks see on kultuuripoliitilisel tasandil ka hall ala. Meil on tugevale klassikalise teatri traditsioonile lisaks tulnud tants, mis on baseerunud omal ajal modernile, ja nüüd on veel mingi kolmas variant, kus pannakse kokku heli, liikumine ja muu. Performants on mõjutanud, mis on kunstiga seotud, siis tuleb etenduskunst, lavakunst...
Samas nö tavalised inimesed näevad tantsu kui rahvatantsu või show-tantsu – meeletult raske on seda kuidagi selgitada.
See võtab aega, et inimesed neid erinevusi teadvustaksid. Ministeeriumil on tohutu probleem, kuhu hall ala paigutada ja kuidas kõik see poliitiliselt üles ehitada.
M: Vahepeal oli ju suur laine, kui tantsijad ei tahtnud ise enam üldse tantsida. Võimekad tantsijad ja koreograafid eelistasid pigem mikrofoni rääkida ja teisi väljendusvorme kasutada. Võib-olla nüüd on tants jälle tagasi tulnud.
Öelge sellele lihtinimesele, kes millestki aru ei saa, mis vahe on moderntantsul ja kaasaegsel tantsul?
T: Moderntants põhineb kindlatel tehnikatel.
M: Ma ütleks, et vahe on sama, mis kaasaegsel kunstil ja modernkunstil.
Et siis moderntants on mingi kindel ajalooline nähtus, mis praeguseks on läbi?
T: Mõned trupid ja koreograafid tegelevad sellega ikka veel.
M: Liikumissüsteemid on alles, nagu impressionismgi kujutavas kunstis.
E: Kaasaegne tants on nagu kaasaegne kunst, ta sünteesib vabalt kõiki distsipliine. Paljusid etendusi võiks nimetada ka kaasaegseks kunstiks. Sellesama auhinna saanud etenduse puhul me sõnastasime, et tegelikult on tegu installatsiooniga, mis ei ole näitusesaalis kuu aega, vaid töötab tunni jooksul, ja ta vajab ettevalmistunud ja süsteemi tundva inimfaktori osalust.
Kuidas seda kupatust kõike rahastatakse, kust teie finantsid tulevad?
T: STÜ-l on tegevustoetus kultuuriministeeriumist, ja see tuleb samalt realt, kust tuleb teatrite tegevustoetus. Sellel real on kaks tantsuagentuuri, Kanuti Gildi SAALi MTÜ Teine Tants, ja STÜ. Nüüd seoses majaga taotleme tegevustoetust juurde, sest maja ülalpidamine on hoopis teise tegevusmahuga kui meie senine tegevus. Maja rent on ca 75% praegusest tegevustoetusest.
Kas etendustele otsib iga tegija ise finantsid?
T: Ei, kuna meie ikkagi valime – eelnevalt oli loominguline nõukogu, nüüd on Erik, kes on maja kunstiline nõustaja-resident - siis meil on põhiprogramm meie oma produktsioonidest, ja nendele me taotleme kogu kunstilise eelarve Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitalist.
Oleme väga palju ka igasugustes rahvusvahelistes projektides. Rahataotlemine ja aruandlus on väga suur osa administratiivsest töömahust. Piletitulu on väga väike, 5-10% kogusissetulekust. Praegu otsime võimalusi, kuidas seda suurendada.
Mai ja Eva etendus ongi esimene meie maja uuslavastus Sõltumatu Tantsu Laval.
Mai, räägi sellest etendusest, mis sul on varsti välja tulemas.
M: See tuleb 5. novembril, mina ja Eva Labotkin teeme seda kahekesi, pealkiri on „Warrior: Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku“. Juttu on sõdalaseks või võitlejaks olemisest. Oleme läbi teinud aastase protessi alates sellest, kui hakkasime etenduse peale mõtlema, ühtlasi käime Evaga koos Brasiilia Jiu Jitsu võitluse trennis, ka see on meile palju inspiratsiooni pakkunud. See on midagi maadluse sarnast, aga liikuvam.
Mai Söödi ja Eva Labotkini etenduse „Warrior: Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku“ tööprotsess. Foto: Margit Lõhmus
Milline seos on Punamütsikesel ja sõdalasel?
M: Punamütsike tuli Eike Epliku kaudu, kes teeb meile lavakujunduse, ja ta on kaasautor ka. Nagu sõdalastega ikka, käib kaasas mingi legend või muinasjutt. Toimetame seal rollide vahetusega, Punamütsikese muinasjutus on hunt paha, ta sööb Punamütsikese ära ja pärast veel lõigatakse julmal kombel ta kõht lõhki ja topitakse kive täis ja visatakse kaevu.
Ökoloogia seisukohast on see täiesti kohutav muinasjutt.
M: Punamütsike on üldse selline naljakas tegelane, kes ema sõna ei kuulanud, samas endal tal ka eriti mõistust ei olnud. Selles osas on meil ka palju küsimusi, et kumb siis hullem on, kas hunt või Punamütsike, ja kumb on ka hirmuäratavam. Kui sõdalane kellegi surmab, siis järelikult tema on hirmsam, kui see koll, kellest ta jagu sai.
- Sõltumatu Tantsu Lava (STL) on Sõltumatu Tantsu Ühenduse (STÜ) koordineeritav kaasaegsele tantsule keskenduv lava Telliskivi loomelinnakus, mis avati 1. oktoobril 2014.
- Triinu Aron (s. 1974) on lõpetanud Tartu Ülikooli/Avatud Ülikooli kultuurikorralduse eriala magistrikraadiga ja EBS rahvusvahelise ärijuhtimise bakalaureusekraadiga. Varem töötanud Eesti Kunstimuuseumis, Tallink AS-s ja mitmes teises äriühingus turundusjuhina. Eestvedanud Sõltumatu Tantsu Ühendust selle loomise hetkest 2005.aastast. Osaleb aktiivselt Eesti Tantsunõukogu, Elamusaasta, Kultuurikoja, Nõmme aednike, jt kodanikualgatustes.
- Erik Alalooga (1974 ) on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia skulptuuri eriala bakalaureuse ning interdistsiplinaarsete kunstide (IDK) eriala magistrikraadiga. Ajavahemikul 2006 – 2010 töötas EKA-s IDK õppetooli dotsendina ning 2010 – 2013 tegevuskunstide (TK) õppetooli juhatajana. Pälvis 2012. Aasta Eesti Sõltumatu Tantsu aastapreemia „aasta tegija“ kategoorias. On esinenud näituste ja performantsidega Eestis, Põhja- ja Baltimaades, Saksamaal, Venemaal, Šveitsis, Austrias, Prantsusmaal, USA-s, Austraalias.
- Mai Sööt (s 1983) on etenduskunstnik, õppis interdistsiplinaarseid kunste (Eesti Kunstiakadeemia, MA). Lavastab ja esitab, oma töös kasutab kaasaegse tantsu, teatri, kunsti ja performantsi väljendusvahendeid.