Tristan Priimägi: millal meie riik on nõus Oscari-dokki toetama?
Dokumentaalfilmide festivali DocPoint Tallinn 2014 vedajaid filmikriitik Tristan Priimägi räägib, millised on maailma parimad dokid, miks võiks dokke vaadata kinolinalt ja millal võidab eesti dokfilm Oscari
Maailma parimad dokid jõuavad taas Tallinna - mis on need kriteeriumid, mille järgi selguvad sõelale jääjad?
Teravad teemad, mis räägivad ennekõike meie kaasajast ja kaasaja inimestele. Valdkonniti ei pane kätt ette millelegi - spordist erootikani ja teadusest muusikani. Kokkuvõttes peavad muidugi olema lihtsalt head filmid!
Mis on teemad, mis täna domineerivad või hetkel dokitegijaid paeluvad?
Usun, et sellised, mille kohta uudistes ja meedias kõige enam valetama kiputakse. Isegi ehk mitte valetama, aga tõde varjama. Uue Eesti plaanitava karusloomade pidamise seaduse valguses on väga aktuaalne film "Vaimud meie masinas", mis räägib sellest, kuidas loomi industry poolt tegelikult koheldakse ja millised mõeldamatud tööstusharud sellega seotud on. "Pandora lubadus" räägib tuumaenergia valimise plusspoolest (!), "Minu teekond Olümpiani" paraolümpial osalejatest jne. Maailma avardavatele teemade kõrvale pakume ka sellist popp-meelelahutust, mis meile endale meeldib või mida me kultuuriliselt oluliseks peame - näiteks "Bettie Page paljastab kõik" kuulsast 50ndate pin-up modellist.
Mis on sinu enda seekordsed lemmikfilmid?
Raske öelda, sest häid valikuid on palju. Mulle on väga sümpaatne "Ususidemed", mis räägib Kumbh Mela'st Indias, maailma suurimast inimkogunemisest, kuhu tuleb kokku 100 miljonit palverändurit. Ilus film, suur ja väike ühtaegu, püüdes haarata kogu pilti, aga alati näidates ka inimest. Samuti on oluline film "Igapäevane mäss", mis räägib kodanikualgatustest üle maailma - FEMEN, Araabia kevad, Occupy Wall Street jne. Millal siis veel protestida kui mitte praegu? Eestlased on harjunud laskma oma eluga üsna meelevaldselt ümber käia. Äkki oleks aeg selg sirgu lüüa. Esimesi näiteid nägime juba Peeter Vihma ja Artur Talviku filmis "Okupeeri oma müür".
Kas dokkide vaatamine kinos on kujunemas eesti publikule harjumuseks? Tundub, et vaadatakse ikkagi telekast, suurelt ekraanilt minnakse ikka suurt spektaaklit vaatama, et kõik efektid kätte saada
Tahaks väga, et dokid muutuksid masside jaoks täies mahus "kinoväärtuslikuks", sest ausalt öelda on iga film suurelt linalt parem kui väikeselt. Kodus arvutist filmi vaadata, 14 akent lahti, 8 chatti pooleli... mis selle asja mõte on? Sa ju ei süvene. Sa ei saa filmi poindist arugi. Kinos allutad end siiski filmimaailmale. Ja film ja sisu annab sulle selle eest elamuse vastu.
Trendid dokimaailmas - on räägitud doki ja mängufilmi lähenemisest, tehakse žanriüleseid asju jne? Aga kas on hea vett segada või on tegemist selgelt eri asjadega - üks pakub rohkem elulähedast, teine midagi suuremat kui elu - kunsti, eskapismi?
Iga segamine on hea! Ja igas kunstivaldkonnas. Puritaanide rolliks on ikka mingil hetkel ajale jalgu jääda. Ma olen muutuste poolt ja loomulikult intrigeerib mind filmis see, mida ma varem näinud ei ole, millest ma pole enne mõeldagi osanud. Õnneks võtab dokk endale aasta-aastalt rohkem vabadusi, nii et paindlikuma suhtumisega vaataja on pideval avastamisretkel. Põhimõttelisemad dokisõbrad lähevad muidugi närvi. Las siis vaatavad Discovery'st Teist Maailmasõda südamerahustuseks.
Milline on eesti dokfilmi-tegijate vorm hetkel?
Tundub, et läheb ikka selgelt huvitavamaks. Globaalsemad teemad, laiema pildi tajumine, kontekstualiseerimine. Minu meelest osatakse juba vastata ka küsimusele, miks ja kellele ma seda filmi teen. Sotsiaalne teravus on ka nagu selgelt esile tulnud - “Suur-Sõjamäe”, “Okupeeri oma müür”, “Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha”, “PMR” jne. Tundub, et võib tulevale aastale julgelt otsa vaadata.
Milliseid eesti dokke pead kõigi aegade parimaks ja millal võidab hea eesti dokk, noh näiteks Oscari?
Klassikud Sööt ja Soosaar on ikka väga ilusaid asju teinud. Neist võikski rääkida, sest seda ei tehta piisavalt. Oscarite jaoks on aga paraku teistsugust eelarvet vaja veidi. Ma ei tea, millal meie riik on nõus Oscari-dokki toetama?
Tristan Priimägi
lõpetas Tartu Ülikooli 2001 aastal, BA filmisemiootikas. Töötas seejärel erinevates reklaamifirmades ja juhtis kultuuriprojekte (graafilise disaini veeb "Beta", "Plink Plonk" muusikafestival jm). Teinud kaastööd paljudele ajalehtedele ja ajakirjadele, kirjutanud filmist, muusikast ja popkultuurist, teinud filmitõlkeid ja filmipromotsioonitööd, korraldanud filmiüritusi, olnud mitmeid aastaid Pimedate Ööde Filmifestivali valikukomitee liige. Alates 2010 korraldab Helsinki dokumentaalfilmide festivali DocPoint Tallinna üritusi (DocPoint Tallinn). On Eesti Filmi Sihtasutuse välissuhete juht.