Raivo Trass: oleme alustanud väga huvitavalt
Kogenud lavastaja Raivo Trass (68) tõi reedel Rakvere Teatris publiku ette „Viimase öö õiguse“, mis kujutab vabariigi sünnivalusid ja -rõõme.
Intervjuus kultuuriportaalile räägib vanameister ka oma Sokratese rollist VAT Teatris, laulupeost ning miks peaks noortele andma valimisõiguse.
Raivo, uuslavastust kannab identiteedi teema ja seda näidatakse kirega. Ses Toomas Suumani kirjutatud näitemängus on tegelasteks ka baltisakslased, kellele siinne maalapp oli kodumaaks. Kuidas vaatate identiteedi teemale?
Ma olen väga salliv inimene ja mind on need küsimused alati huvitanud. Kuidas see kõik hakkas, et me ära tundsime, et me oleme ka keegi. Olen oma elus tundnud suurt huvi meie rahvusliku ärkamise vastu. Olen uurinud allikaid ja 19. sajandi ajalugu, see on mu lemmikteema. See läheb väga kaugele, on äärmiselt keeruline ja seda ei saa üheselt võtta. Igasuguseid eri voole on olnud, rääkimata sündmustest ja sõdadest.
Üht-teist olen püüdnud teha sellest ainesest. Kunagi Draamateatris 80ndate lõpus kirjutas August Eelmäe dramatiseeringu Tuglase „Eesti Kirjameeste Seltsile.“ Hakkasime näitlejatega seda lugema, läks nagu töösse. Seal oli väga palju tegelasi, seltsis oli ju palju liikmeid. Aga see asi jäi ära sellepärast, et ma hakkasin sinna ainest juurde võtma ja ta läks nii laiali, et noh, sellest ei tulnud lavastust. Aga see on mu huvi kogu aeg olnud. Vanem eesti kirjavara ja mismoodi me elasime, mis sündis ja kes me eestlased oleme ikkagi.
Kas Suuman teeb oma näidendiga teemasse hea sissevaate?
Ma ei tahaks seda ära rääkida, näidend ei ole ühene. Ta räägib eestlastest ja baltisakslastest. Aga mismoodi see tegevus ja suhted seal on... no siis peaks juba näidendit vaatama, ma ei taha sellest rääkida.
Arusaadav.
Praegu tuli meelde, et ma olen ju Toomase üht näidendit veel teinud, kui ma Pärnu teatris töötasin. Mängisime Kurgjal, Jakobsoni muuseumi maadel niisugust etendust nagu „Meil aiaäärne tänavas“, 2001. aastal. Lavastuse tegevus toimus saja aasta eest tollases külas. Inspiratsioon tuli muidugi Särgavalt. Särgava on palju kirjutanud tolleaegsest külast. Toomas kirjutas täiesti originaalse näidendi, nii süžeeliselt kui tegelaste poolest. Olen teinud ka Tammsaare juttude põhjal lavastusi. Ma olen õnnelik, et Toomas kirjutas nüüd nii hea näidendi.
Tänapäeval on identiteete palju ja nagu me näeme, omavad need reaalset mõju meie elujärjele. Igati aktuaalne teema praeguses teatripildis?
Jah, on küll. Kui vaadata ümberkaudseid naabermaid, siis olen alati imestanud, et näiteks leedukatel ei ole rahvusainesest rääkivat teatrit, nagu meil. Leedus ei ole ka suveteatrit. Meie oleme oma suveteatri traditsiooni saanud vist ikkagi soomlastelt, esimese vabariigi ajal tehti väga palju suvelavastusi. Niisugusel kujul ja nii laialdaselt ei ole suveteatrit ka Lätis. Olen ka imestanud, et Venemaal, missugused võimalused seal on oma rahvuslikku ajalugu näidata, mida nad seal kogu aeg nüüd toonitavad, aga Venemaal ei ole niisugust teatrit. Venemaal tehakse ikkagi Dostojevskit, Tšehhovit, Tolstoid. Uus dramaturgia, niipalju kui ma olen aru saanud, levib rohkem postmodernistlikust vaatenurgast, sellist elulähedust ei ole. Niisugust teatrit, mis otsiks juuri, küsiks, mis need juured on, niisugust teatrit ei teagi suurt.
Pärast Moskvas lavastamas käimist nullindatel rääkisite, et sealse publik kaasaelamine on väga temperamentne. Olen hiljuti mõelnud, et meil võiks olla rohkem vaheaplause, kuna see tundub nii õige. Olete sama meelt?
No ikka, ikka, loomulikult, see ju innustab näitlejat. Ja selline elav, temperamentne vastuvõtt on väga hea ju.
Kuidas eesti publik võiks rohkem vaheaplause teha?
No see oleneb sellest, palju on seal võllanalja, palju on komöödiat. Tõsise ja mõtlemapaneva tükiga on eestlane väga rahulik, ega ta endast väga välja ei lähe. Tähendab, kui on hea etteaste, ka tõsise lavastuse puhul, siis võib tulla vaheaplaus, kuid see on tänu selle soorituse eest. Kui on hea nali või absurd, siis eesti publik naerab südamest.
Oktoobris tulete taas lavale VAT-i „Sokrateses“, kus mängite nimitegelast.
See on nii laiaulatuslik materjal, Platonilt võetud. See on nii tohutu materjal, et see on ime, et see meil ikkagi lavale tuli ja et mängime seda. See oli väga vaevaline töö, see on väga raske materjal. Ime on see, et ta on jälgitav, ta on mänguline, et saavutasime niisuguse taseme. Sokratesele mõeldes - taastan vaikselt teksti praegu -, ma teen seda suure vaimustusega. Ma nüüd ei usu, et ma ise olen mingi Sokrates, aga need põhimõtted, mis Sokratesel on... Nagu Toikka (VAT Teatri juht ja lavastaja Aare Toikka - toim.) ütleski, et kes võib Sokratest mängida, et näe, siin see mees on, olime varemgi koostööd teinud.
Mis on Sokratese põhimõtted? Mõtle asjad lõpuni, ära anna alla. Mõtle ja tunne ja ära tee kellelegi liiga. Siis valitses türann ja türanniat on ju igal ajal, ta on täiesti unikaalne see Sokrates. See on muidugi teater, kes seda saab kinni võtta, kas täpselt nii oli.
„Sokratese“ tükis on see daimon, sisehääl, mis on ühenduses jumaliku printsiibiga. Kas vanusega säärane tunnetus areneb?
Nojaa, pead kuulama oma sisehäält. Ja mis see sisehääl on? See on kõige õigem, sa ei tohi seda alla suruda, sa ei tohi ennast petta. Siis peab inimene enese vastu väga aus olema, see tähendab juba niisugust maailmavaadet, et ta on salliv, ta püüab lõpuni aru saada asjadest ja suhetest ja sündmustest.
Lavastasite 2004. aastal üldlaulupeo. Kas vaatasite tänavust laulupidu huvitatud pilguga, et kuidas välja tuli?
(Raivo Trass mõtleb sügavalt järele) Laulupeol mina ei käinud. Ma jälgisin küll, mis seal toimus. Jälgisin ka enne laulupidu seda poleemikat, mis puudutas repertuaari. Vaata, mina kahtlen selles, et laulupeo traditsiooni ja tema ürgset olemust peaks muutma. Ja sellepärast need pealkirjad ja loosungid, mis on viimasel ajal tekkinud nii laulupeole kui tantsupeole - ma ei saa sest aru. Muidugi ma saan aru, mida tähendab „Puudutuse aeg“ ja „Aja puudutus“. Igale asjale võib niisuguse pealkirja panna. Ta on ühelt poolt nagu üldistav ja kujundlik, kuid teiselt poolt ta on tühi. Mind see ei puuduta.
Olen rohkem nendega päri, kes arvavad, et iga viie aasta tagant, või ehk ka seitsme aasta tagant peaks olema laulupidu küll, aga ta on ju meie ürgse tunnetuse meeldetuletamine. Ma ütlen niimoodi, et mind ei puuduta need tänapäeva meeleolu- ja estraadilaulud, niisugune poplaulude seadmine kooridele. Seal oli mõni väga hea täiesti uus laul. Aga enamus uusi laule... ma ei tea, vangutan pead selle peale.
Laulupeo sisu võiks olla siis selle rahvuslikkuse tuuma...
...äratamine. Vaata, kui mina tegin 2004. aastal laulupidu, väga kiirelt tuli see ettepanek, midagi juhtus ilmselt, siis meil Toomas Hõrakuga oli niisugune kujund, et tahtsime panna kokku pildi, sõna ja heli kui laulu. Ja nii me lavastasime selle, et oli sõna jõud ja pilti näitasime, teatud kaadrid eesti filmiklassikast. Laulupidu algas ju niimoodi, et olid kõned ja laul. Ja valitsejate ülistamine või siis teatud isamaalikkus. See on kena ja sealt see arusaam mul tekkis, et laulupeo juurde peaks kuuluma ka sõna.
Mis tekste kasutasite?
Lauri Vahtre kirjutas tekstid. Üks asi on isamaalik laul, teine on anda isamaalikku esseed, nii see sai tehtud.
Kui tuua veel paralleeli „Sokratesest“, kas jälgite poliitikat, valimistel käite?
Jah. Ma ei kuulu enam ühtegi erakonda, olen kuulunud, aga see ei ole tähtis. Nüüd ma jälgin huviga kõrvalt, mis toimub. Poliitika nooreneb ja on neid, kes saavad minult toetuse. Valimas käimine on lausa kohustus, ma arvan sedapidi.
Kas noortele tuleks anda valimisõigus kohalikel valimistel?
See on väga õige, et alandataks seda läve. Noorus jääb alati nooruseks, kuid inimesed hakkavad varemalt valikuid tegema. Inimene on noorelt juba teadlik, oskab valikuid teha ja teab, mis toimub.
Kas näete eesti poliitikas visioone ja elavat arutelu?
Mina olen ka seda meelt, et meie Riigikogu on eesti rahva jaoks liiga suurearvuline, võiks olla väiksem. Ja arvan, et saadikud peaksid kohustuslikult olema kõrgharidusega ja et neil peaks olema kindel eriala. Nad peaksid olema omal erialal edukad ja andekad ning valivad siis teatud ajaks poliitiku elu. Huvitavat poliitikas on väga palju. Ainult et teinekord ei saa kohe aru, kas tehakse poliitikat mingite varjatud oma asjade ajamiseks ja kellelegi ärategemiseks või on see tõsine - seda ei pruugi iga korda kohe ära jagada. Eks see pärast ole läbinähtav. Aga see, et elus on palju kellelegi teisele ärategemist, see ei ole mitte eestlaslik, vaid inimlik. See on võimuvõitlus, võimu nimel tehakse igasugust kaabaklust.
Siiski, et meie ühiskondlik suhtlemiskultuur muutuks avatumaks ja sõbralikumaks, kas see on õppimise küsimus?
Ja-jaa, ma ei oska siin midagi uut ega tarka öelda, mina pooldan seda, et kõik asi võtab hulga rohkem aega. Me oleme tulnud sealt kommunistlikust ühiskonnast. See pettis meid ära, muutis meid ja me oleme täiesti uuesti alanud. Ja me oleme väga huvitavalt alanud. See võtab kõik aega. Nagu targad mehed räägivad, see, et demokraatia valguks verre, ajju ja närvidesse, see võtab põlvkondi aega. Sa pead austama neid reegleid, seda seadustikku ja neist kinni pidama, kuigi võib-olla väga ei taha. See peab sul olema nagu üks korda üks, see vajab algharidust.
Toimetaja: Tõnu Pedaru