DRAAMA peakorraldaja Margus Kasterpalu: mul oli lapsepõlves üks unistus
1. - 7. septembrini toimub Tartus meie teatrielu tippsündmusi - Eesti Teatri Festival Draama 2014.
Kultuurportaalile andis intervjuu teatrifestivali DRAAMA peakorraldaja Margus Kasterpalu, kes kõneleb veidi isiklikest ettevõtmistest, teatrielust laiemaltki, aga eelkõige ikka Eesti Teatri Festival Draama 2014. Kohaloleku kunstist.
Eesti suvi on lühike ja läbi said ka sinu suvelavastuse "Mere märgid" etenduskorrad. Tükk oli välja müüdud, aga kuidas jäid ettevõtmisega kunstiliselt rahule?
Jah, suvi hakkab läbi saama ja suveteater jälle õuest ja kuuri alt teatrisaalidesse kolima. Saueaugu teatritalus lõppesid Ugala suvelavastuse "Mere märgid" etendused ja tuleb tunnistada, see oli üks väga tore tegemine. Mulle tegelikult sobivad väikesed asjad tunduvalt rohkem - kui trupis on ainult paar-kolm näitlejat, jõuab mõelda ja ümbermõelda. Ja jõuab lähemale nii inimestele kui tekstile. Ja siis kokkuvõttes lähemale ka neile, kes pärast vaatama tulevad. Ja vaatama nad tulevad - Saueaugul olid kõik mängukorrad laeni täis.
Miks eesti rahvas tormab suveetendustele? Kas on maarahval kuidagi kondi sisse jäänud mingi kiige ja külasimmani värk, ainult, et nüüd linnavurledena igatsevad impulsse veidi "peenemas" vormis?
Ma ei arva, et see on "kiige ja külasimmani värk", mida suveteatrist tegelikult otsitakse. Linnainimesed, kel kogu aeg kiire, näikse järjest enam hindavat võimalust jõuda teatrietendusele kohale ka oma peas. See pole võimalik, kui joosta kolm minutit enne etenduse algust trammi pealt Draamateatrisse. Aga see juhtub iseenesest, kui pead vähemalt tund aega varem kuskile sõitma hakkama - siis saab kohale jõudnuna tõesti ka kohal olla. Ja siis on kaasaelamisvõime oluliselt suurem ja positiivne elamus võimalikum. Ühesõnaga -
kohaloleku kunst - nagu sõnastas Tõnu Õnnepalu ka seekordse DRAAMAfestivali pealkirjaks.
Räägimegi teatrifestivalist DRAAMA, mis sedakorda siis Tõnu Õnnepalu kureerida ja teemaks Kohaloleku kunst. Naljaga pooleks, olen kuulnud - inimesed räägivad, et seekord peab tõesti Tartusse kohale minema, kuna Õnnepalu ütles - "kohaoleku kunst". Kergelt imperatiivne. Ega sinule kui peakorraldajale see vist väga vastumeelt polekski?
Kunagi festivali algusaastatel oli meil isegi selline reklaamlause, et planeeri puhkus septembrisse, sest siis on Tartus DRAAMA! Jah, kõik, kes on teatrifestivalidel käinud, teavad, et õhkkond on pisut "tõstetud" nii laval kui saalis ja festivalietendused seega "laetumad", sinna pannakse natuke rohkem - ja sealt oodatakse natuke rohkem.
Ja korraga palju teatrit vaadata on ka hoopis teine asi, kui kord kuus või poolaastas teatris käia. Lapsepõlvest mäletan, et mul oli unistus süüa ära terve apelsin korraga - muidu pidin seda ikka õdedega jagama. Mäletan selle unistuse täitumise tunnet - oli hea ja eriti hea oli
see, et see kestis kaua, et seda oli palju ja veel. Umbes sama tunne on festivalil vähemalt kaks etendust päevas ära vaadata ja nii mitu päeva järjest.
Õnnepalu on muidugi ise Kohaloleku kunstist ilusasti kirjutanud - “olla kohal ajas, sõnas, mängus, mõttes, vastikuses ja ihas; olla kohal armastuses. See pole enam lihtsalt kunst. See on juba poeesia. Kohaloleku kõrgem kunst.". Nii poeetilise pretensiooniga DRAAMA-t vist pole varem olnud? Isegi eraldi teater Teatro Poetico on festivalinädalaks avatud?
Jah, see, et Tõnu lisaks kuraatori kohustuslikule kaheksale (põhiprogrammi kuulub 8 lavastust) ka Teatro Poetico nimelise esietendustest koosneva kõrvalprogrammi initsieeris, pani korraldajad fakti ette, et Tartus tuleb selleks puhuks uus teatrimaja avada. Teater on küll kaduv kunst ja seegi teater lakkab pärast festivali olemast, aga seal laval kõlav luule jääb kuuljaisse kõrvu kumisema küllap kauemaks. Meeldetuletus, et poeesia seisab draamale loomuldasa lähemal kui proosale, on meie proosalises ajas vägagi vajalik.
Mis on üldse peakorraldaja roll festivalil ja kes valib kuraatorid?
Peakorraldaja roll on korraldada asjad nii, et kuraatori subjektiivne vaade meie teatrimaastikul leiduvale võimalikult väikeste kadudega läbikomponeeritud esteetiliseks tervikuks ehk festivaliprogrammiks muutuks, siis see võimalikult atraktiivselt aga samas maitsekalt pakendada ja võimalikult rohkearvulise publiku ette tuua. Peakorraldaja roll on olla mõnes mõttes ka järjepidevuse kandja, igal aastal vahelduvad kuraatorid ja lõviosas vabatahtlikest (või endistest vabatahtlikest) koosnev ja samuti pidevalt uuenev korraldusmeeskond hoolitsevad aga värske vaate ja verevahetuse eest. Ja muidugi on peakorraldaja asi vaadata, et kulud tuludest suuremad ei oleks. Siinkohal on sobilik tänada Eesti Kultuurkapitali, Kultuuriministeeriumi ja Tartu linna jätkuva toetuse eest.
Mida ütled DRAAMA festivali kõrvalt eesti teatri hetkeseisu kohta? Publikut paistab rohkele pakkumisele vaatamata jätkuvat, aga - on teatril rahvale midagi tarka üldse öelda?
Eesti teatrimaastik on väga mitmekihiline, siin leidub professionaalselt ja hästi tehtud teatrit väga erinevate ootustega vaatajatele. Ma ei ole aga väga kindel, kas teater peab olema see
koht, kus "rahvale midagi tarka" ütlema peaks. Teater ei pea ilmtingimata kõnetama meie mõistust, vaid pigem - kui nüüd poeetiliseks minna - meie südant.
Lõpuks, kuidas ise teatrimaastikul nüüd edasi liigud – Ugalast tulid ära, kas teatrifestival DRAAMA järel oled vaba mees valmis uuteks väljakutseteks?
Mulle on oluline, et inimesel oleks teatrist minnes kergem olla kui enne teatrisse tulemist. Sellist teatrit on palju seekordsel DRAAMA-l. Sellist teatrit tahaksin ma ka ise jätkuvasti teha püüda. Õnneks tundub, et ma ei ole oma tahtmisega üksi, võimalusi ja väljakutseid on üsna mitu ees ootamas.