Mängufilmi "Vehkleja" režissöör Klaus Härö: eesti näitlejad lummasid
Klaus Härö on mainekas soome filmirežissöör, kelle käe all on valminud mängufilm, ajalooline draama “Vehkleja”, puhas eesti lugu eesti näitlejatega, peaosas Märt Avandi.
Neljapäeval, 5. märtsil esilinastub “Vehkleja” Soomes, Helsingis, Eesti esilinastus toimub 11. märtsil. Väikeses Porvoo linnas elavast soome-rootsi lavastajast, kes ei olnud veel kolm aastat tagasi, enne filmiga alustamist, Eestis käinudki, on saanud ka suur Eesti fänn.
Klaus Härö (43), kes räägib palju ja huvitavalt, ütleb alustuseks ERRi kultuuriportaalile, et kui talle toodi aastaid tagasi lugeda stsenaarium, et "hei, kas oled huvitatud ühest vehkleja-loost väikses Eesti linnas", siis – muidugi: “härrasmees on ju viisakas ja hästi kasvatatud ning ütles, et oi, aitäh, muidugi, kui põnev.” Aga mõtles, et ei-ei-ei, no kindlasti mitte.
Aga nii läks, et käsikiri osutuski nii heaks looks, et ühe hoobiga lavastajat enam loominguliselt muu ei huvitanudki. Nii Soome tootjad kui sakslastest kaastootjad olid story-poolest väga sisse võetud. Kõik tahtsid seda filmi tegema hakata.
Viie lapse, kahe väikse poja ja kolme tütre isa Klaus Häro avaldab ka intervjuus, miks ta teeb lastega seotud filme, kuidas unikaalsesse loosse universaalset mõõdet lisada, milliseid eesti filmitegijaid peab ta maailmaklassi kuuluvaks ning milliseid eestikeelseid sõnu on ta ära õppinud.
“Vehkleja” ("Miekkeleja", "The Fencer") põhineb osaliselt Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise (1925-1993) elulool.
1952. aastal saabub Haapsallu meistersportlane Endel ja asub tööle kohaliku kooli kehalise kasvatuse õpetajana. Õpilastega kontakti saavutamine on introvertsele mehele esiotsa raske. Lisaks on sõjajärgsete katkiste perekondade lapsed tema jaoks harjumatud kaaslased.
Hoolimata kooli direktori vastuseisust õnnestub Endlil saada luba hakata lastele vehklemist õpetama. Pikapeale saab vehklemisest eneseväljendamise vahend lastele ja nende õpetajale, vastastikune teekond, mille käigus kosuvad ning tervenevad mõlemad osapooled.
Lüüasaanud koolidirektor hakkab Endli minevikus sorima, et selgitada välja miks ikkagi on Nõukogude Liidu meistersportlane väikelinna tulnud.
Näitlejad: Märt Avandi, Ursula Ratasepp, Hendrik Toompere, Jaak Prints, Kirill Käro, Lembit Ulfsak, Joonas Koff, Liisa Koppel, Ann-Lisett Rebane, Egert Kadastu, Elbe Reiter, Maria Klenskaja, Andres Lepik, Leida Rammo, Tõnu Oja.
Film on valmis, kuidas oled rahul?
Ma ise pean end vägagi enesekriitiliseks ja reeglina juba tööprotsessi käigus pidevalt vaagin tehtud valikuid. Seetõttu pole kriitika, mis järgneb filmilinastustele, mulle kunagi olnud üllatuseks. Ma olen ise oma kolleegidega alati enamuse asjade võimalikud kitsaskohad või küsitavused läbi kaalunud. Ning see on nii, et kui viitad ühele kohale, et see vist ei ole kõige parem või see võiks olla kuidagi parem, siis kui sa hakkad ühte asja muutma, siis see muutus mõjub ülejäänule nii, et see ei pruugi enam hästi toimida. Rütmid, meeleolud... Nii et tähtis on tervik ja teatud tasakaal.
Aga kõige suurem rahulolu valdab mind eesti näitlejate pärast, sest nende esitus lummas mind. Märt Avandi, kes siin teil on ju nii suur kuulsus, et ei saa ilmselt tänaval niisama lihtsalt liikuda ilma autogramme jagamata, oli mulle ju uus nägu. Vaatasin temaga filmitegemise alguses neid “Tujurikkujaid” juutuubist.
Leidsid eesti näitlejates midagi uut enda jaoks?
Märt teeb tugeva rolli ja tal on kõva karisma. Ursula (Ratasepp - toim.) ja Hendrik Toompere, ja muidugi Lembit Ulfsak... Siinne näitlejakultuur erineb Soomest, siin on ikka see Stanislavski traditsioon. Näitlejad on minu meelest üleüldse ühed intelligentsemad inimesed, aga siin tunned seda kuidagi eriliselt. Ma olen alati tahtnud just tarkade inimestega koos töötada – no minu puhul pole see eriti raske (muigab).
Aga ise olin ju kui turist, võõras, kõrvaltseisja ja ma loodan, et tõin sellisena midagi värsket sellesse loomeprotsessi ja filmi. Aga ma ei saanud ega tahtnud teha midagi, mis poleks autentne. Ja kuna “Vehkleja” on ajalooline draama, siis on eesti näitlejatest olnud igakülgset abi. Nad on näiteks kohe öelnud, et see või teine ei saanud olla päris nii või naa. Nii et eesti näitlejad olid mulle tõeliseks kingituseks. Sealhulgas just lastega koos töötades. Ma nägin laste silmist, kui Ursula või Märt nendega tegelesid, kuidas asi on õnnestunud.
Aga muidugi kogu eesti võttegrupp – see oli lihtsalt fantastiline ja mul on kahju eesti kineastidest-kolleegidest, kes pidid meid võtete ajal kannatama, sest kõik paremad inimesed olid meiega: montaažimees, viimane eestlane, kes oma käe külge pani enne, kui filmiga Saksamaale läksime - Tambet Tasuja, maailmaklassi tegija, ma ei tea, kas Soomes sellist meistrit ongi. Ja muidugi mees eesti elokuva-ihme ( filmiime - toim.) taga – produtsent Ivo Felt!
Kui meie näitlejate hea esitus ei ole ehk siitpoolt vaadates kuidagi üllatav, siis mulle tundub, et eesti laste hea näitlejatöö on harvemat sorti saavutus. Üldiselt ka ju tundub, et kui lapsed on loomulikud, siis on nad loomulikud, aga pane nad näitlema, siis enamasti kukub välja midagi eriti ebaloomulikku?
Ma arvan ka, et meil õnnestus töö lastega suures osas. Näiteks kui me tegime Saksamaal filmile värvikorrektuuri ja muid asju, siis seal ka inimesed rääkisid, et ohhoo, see Marta (Liisa Koppel - toim.), that girl!, see mõjub, on alles hästi õnnestunud! Inimesed, kes ei oska keelt, ei tea eriti Eestit või ajalugu, noh, ehk veidi Wiki-tasemel, hoomavad, et on õige asi. See teeb headmeelt, muidugi.
Film on ju ühistoodang – Soome, Eesti ja Saksamaa, eks see seab ka omad piirid?
Tuleb öelda, et antud filmi puhul oli ikkagi hea, lihtne, klassikaline liigutav lugu see, mis rahalukud avas. Oli muidugi mõtlemist – eriti, kui rääkisime, et film tuleb eesti keeles, nii Soomes kui Saksamaal, aga leiti, et okei – hea lugu, lähme projektiga kaasa. Ühelt poolt on see täiesti eesti lugu, muidugi, soomlased teavad neist asjust veidi enam kui sakslased, aga siiski... Raske, sünge aeg, 50ndate algus.
Aga eesmärk oli siiski vormida lugu, milles unikaalsuse kõrval oleks universaalne mõõde. Midagi arusaadavat üldisemal, inimlikumal tasandil. Et ka ameeriklane või hiinlane leiaksid sealt midagi. Näiteks kasvõi laste üksindusest, õpetaja ja õpilaste suhetest, kuidas raskel ajal tuleb keegi ja näitab ilma isata jäänud lastele suunda, näitab valgust. Ja siin on lugu tippsportlasest, kes on sunnitud taanduma, tulema kooli ja tegema midagi sellist, mida ta tegelikult ei taha. Ja siingi on üldine teema – eks meil paljudel ole olnud asju, mida teeme algul vastu tahtmist, aga me võime seal leida mingi tee, mingi võtme, võimaluse, mis lõpuks meile midagi suurt vastu annab. Ja see oli ka juba stsenaariumis see, mis mind liigutas, et külm aeg ja soe süda.
Soomes olid ju siis veidi helgemad ajad juba, kuid otse sõjajärgne aeg oli ju ka üsna dramaatiline - oleks veidi samasugustki lugu saanud teha?
Jah, sõjajärgne aeg oli raske, aga 50ndatel läks juba palju paremini, inimestes oli palju enam optimismi ja lootust.
Sa oled jätkuvalt teinud laste ja noortega seotud filme ning lugusid laste ja lastevanemate suhetest, on sul mingi konkreetne põhjus selleks või koguni mingi kõrgem siht või missioon ajada?
Kui ma teen filme, siis ma kõigepealt lähtealusena ei mõtle kunagi, et ma peaks mingit suurt sõnumit edastama või et mul üldse on midagi tähtsat maailmale öelda. Ühelt poolt mulle tõesti läheb korda, kui lapsi väärkoheldakse, aga teisalt olen veendunud, et maailma üks tähtsamaid asju ja aluseid on laste ja vanemate suhted. Kui me ei armasta oma vanemaid, ei armasta me ka iseeend.
Üks põhjus, miks ma teen lastega seotud filme, on ka see, et ma mäletan oma lapsepõlvest palju. Olen vahel imestanud, et paljud ei mäleta, aga mul liiguvad mälus pildid nagu juutuubis. Ja see mu lapsepõlv ei olnud kindlasti kaugeltki traumaatiline kogemus, pigem vastupidi. Aga olen näinud palju äärmiselt õnnetuid lugusid, aga samas muidugi ka õnnelikke lugusid.
Olin ise pere ainus laps, aga minu ümber oli palju vanemaid onusid ja tädisid, kes kõik rääkisid lugusid. Ja kui mõni neist jutustas mõnd hirmsat lugu, et "siis võttis see mees taskust püstoli..." ja märkas, et väike poiss kuulab kõrvad kikkis, jätkas: veel kohvi kellelegi?" Mul on pea täis neid lugusid ja lugusid, millel polnud lõppu. Mida ei saanud laste juuresolekul lõpetada. Nii et, ma arvan, et kas filmilavastaja või kirjanik või midagi sellist oleks minust ikkagi saanud, sest mäletan, et mul oli päris hea kujutlusvõime ja ma mõtlesin neile lõputa lugudele erinevad lahendusi.
Hiljem, kui ma hakkasin teatris ja kinos käima, siis mõistsin, kuidas nende lugude loogika on. Kusjuures kinos käisin ma algusest peale ikka selliseid tõsisemaid filme vaatamas, mitte meelelahutust. Ja kuna mu isa arvas, et videomängijat meie koju pole vaja ja me olime Porvoos ilmselt ainsad, kel videot polnud, siis käisin ma ikka kinos.
Aga meie kinno ei tulnud neid kunstifilme, Scorseset või Fellinit, ikka peamiselt need suured ameerika filmid. Nälg näha oli aga tohutu ja tihti võttis mul paar-kolm aastat, enne kui õnnestus lõpuks näha seda, mida tahtsin. Ise arvan, et see valmistas mind ette filmirežissööriks. Filmi valmimine on pikk protsess, võtab aastaid ja nõuab järjekindlust ja kannatlikkust. Näed, teeme siin "Vehklejat" juba kolmandat aastat. Nüüd lõpuks siis on valmis.
Ajastu märkidena on 1952. aastast algavas "Vehkleja" loos kujutatud inimesi, kes on suuresti juba alistunud süsteemile, selja taga on ju palju vapustusi, kui rääkida sõjajärgsest ajast. Ja on inimesi, kes juba innukalt süsteemi teenivad. Siiski, filmis on kujutatud, et on võimalik ka rasketel aegadel jääda inimeseks, teha häid valikuid.
Meie lugu vehkleja Endel Nelistest on muidugi dramatiseeritud, tema endaga päris kõike seda õnneks ei toimunud, mis filmis. Aga jah, eks oli neid sarnaseid olukordi päris kindlasti päris elus.
Nüüd on nõukogude aeg seljatatud, aga sündmused Ukraina ja Venemaa vahel on mingil määral taas neid teemasid aktualiseerinud?
Kahjuks küll... Meie filmis on stseen, kus Lembit Ulfsaki esitatud vanaisa mängib oma pojapoeg Jaaniga toas, kui korraga paistavad aknast lähenevad autotuled ja - see ei tähenda head. Aasta tagasi, kui seda stseeni Haapsalus võtsime, märkasin korraga, et võttepaigas polegi eestlasi... Eesti võttegrupp oli alati nii head tööd teinud ja korraga neid pole... Ma olin hämmingus ja isegi vihastasin, et mis toimub!
Ja siis selgus, et oli uudis, et venelased on Ukrainas! Ja kuulda seda uudist siin Eestis erineb kindlasti sellest, kui seda oleks kuulanud Soomes. Sest meil Soomes on kogu see temaatika, kogu poleemika ikkagi pigem teoreetiline. Siin Eestis aga hästi eluline, siin on hoopis teine kogemus.
Mina olen siin Eestis ringi liikudes – ja viimasel paaaril aastal olen siin ikka päris palju ringi käinud - märganud, et eestlastel on kuidagi tervem rahvustunne kui meil soomlastel. Et ei ole seda “örrrrh kännissa” (purjus - toim.) ja rumalat sentimentaalset rahvuslust. Või selliseid skinhead'e. Noh, kindlasti kõike sedagi leidub siin-seal, aga enamasti olen kohanud inimesi, kes tunnevad oma asjade üle uhkust ja see on kuidagi tervem ja normaalsem.
Klaus, sinu filmis mängib ka üks eesti-vene näitleja Kirill Käro, kas saite palju nalja ka, et sina oled Klaus Härö ja tema on Kirill Käro?
Jah, et kas oleme sugulased, nojah, eks ta ole naljakas kokkusattumus tõesti. Aga ei, Kirill on tõesti väga hea näitleja, aga tema ei räägi soome ega ka eriti inglise keelt ja meil läkski kogu aeg ja energia sellele tõlketööle. Märt Avandi rääkis temaga vene keeles ja siis mulle inglise keeles, Märt ei räägi soome keelt, eks.
Filmis kujutatud aeg oli raske – jätkuvalt viidi läbi repressioone, inimesi vahistati, aga filmis on siiski vähe otseselt, füüsiliselt kujutatud vägivalda?
Jah, muidugi oleks ajastupõhiselt saanud näidata enamgi igasugu halbu asju ja vägivalda, aga lavastaja peabki mõtlema, millest tema film tegelikult kõneleb. Siin on ka üks klassikaline reegel, et kui näitad filmi alguses püstolit, tuleb seda ka kasutada, sest vaataja ootab seda pauku.
Ja nüüd, kui olen ise Eesti ajalooga hoopis lähemalt end kurssi viinud, siis tekib muidugi kiusatusi, et peaks näitama seda ja seda ja see on kohutavalt tähtis, aga siin ongi lavastaja ülesanne - keskenduda siiski oma loole. Ja see pole alati lihtne muidugi. Aga kui sa küllastad filmi kõigist neist stseenidest, siis sa killustad filmi ja peateemad ei esildu ega teki fookust ega tervikpilti ja inimene ei saa lõpuks üldse aru, millest see film siis lõpuks rääkis. Tuleb lihtsalt vihjamisi anda mõista, näiteks ümberringi valitsevast hirmuatmosfäärist.
Kas “Puhastust” oled näinud, seal ikka on seda räiget vägivalda?
Nojah, ma mäletan sellest ka vaid neid õudusi... Minu meelest ong ikka nii, et vaikus võib vahel olla palju parem vägivalla edasiandja. Sellepärast Hitchcock oligi hea tegija, et ei näidanud otse ja vahetult. Nii nagu on levinud muidugi praegu – kogu õuduste ilu, kõik sinu silme all.
Sain aru, et erinevalt oma ülejäänud kaasmaalastest ei olnud sa enne filmiprojektiga alustamist Eestis käinudki?
Jah, kümme korda vähenalt olen pidanud tulema... Tallinn on nii lähedal, see on nagu mõni naaberlinna muuseum, et kui küsitakse, kas oled käinud, siis võiksid vastatagi jah, või noh, et ei ole, aga ma just homme lähen. Mind on filmitöö ikka Rootsi viinud ning Stockholmi ja Porvoo vahet olen pikki aastaid pendeldanud.
Aga PÖFF, kus ka minu filme on näidatud, on sada korda parem kui mõni Soome festival. Aga nüüd olen ma crash course’il Eesti läbi võtnud. Kui filmitegemine algas, siis iga päev üritasin omandada mõned eesti sõnad: "natukene, täpselt, kaitseliit!"
Aga vägisõnu?
Ega lavastajale ei õpetata siis sõimusõnu või roppusi.
Kas sul on mingid lemmikpaigad ka juba Eestis tekkinud?
Minule ja perele väga meeldib muidugi vanalinn, jah, ma tean, et teie endi jaoks pole see enam suur avastus, ja ega mullegi need suveniiripoed eriti meeldi, kuid seal on palju muud. Toidukohtade ja paikade mõnus ja vaba boheemlik vaim näiteks.
Väga liigutav on mul alati minna "Vehkleja" võttepaikadesse – Haapsallu, Pärnusse. Lemmikjalutuskäik oli korterist Vene tänavalt Estonia teatrisse, kus filmiti Leningradi vehklemisvõistluste stseene. Neid paiku, kuhu Eestis minna, on veel palju.