Arvustus, Karin Paulus: Mait Summatavet on meeldetuletuseks taas poodiumil
Mait Summataveti väljapanek Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis ei šokeeri ega raba, vaid kinnistab teadmist, et tegu on klassikuga, tähtsa sisearhitekti ja disaineriga.
Mööda ei ole mindud tema teoste paremikust nagu hotell Viru numbritoad ja restoran (1967-1972); Adamson-Ericu muuseum (1978-1983); teater Ugala (1978-1981); Eesti Pank (1992-2000). Olgu tegu modernismi või juba retroliku postmodernismiga, iseloomustab ruume ikka monumentaalsus ja raskepärased vormid; viimse detailini läbimõeldud, suuresti ta enese kavandatud mööbel. Erinevalt paljudest teistest kaasaegsetest on Ugala ootesaalides, kohvikus ning ka garderoobis näha vähemalt praegu (kuigi kes teab, kui kaua, remont on tulemas) veel sisearhitekti originaallahendusi. Meelde jäävad ringikujulised nahksohvad, vahva baarilett, viimistletud metallist nagid, „valgustipilved“. Hea näitena saab tutvuda originaalis kunstnike liidu presidendi kabineti uhke tumeda naha ja poleeritud pindadega sisustuse ning mõningate erakogust pärinevate toolidega.
Lobeda suhtluslaadiga meistrit kasutati tihti koos Taevo Gansiga ka paljude esindusnäituste ja messibokside kujundamisel nii Nõukogude Liidus kui ka väljaspool riiki. Uhkematest tegemistest võiks esile tõsta näituseid Tokyos (1973, 1983) ning 1974. aastal Spokanes toimunud EXPO Nõukogude Liidu geoloogia osakonna kujundust. Suured tellimused tõid kaasa loorberid: 1977. aastal anti talle ENSV teenelise kunstniku, 1987. aastal ENSV rahvakunstniku aunimetus.
Lisaks on ta aastatel 1966-2012 välja pakkunud üle 65 erineva valgustilahenduse. Vormid on alati väga selged, otstarbekad, sageli kasutab autor kontsentrilisi pindasid, materjalidest armastab metalli. Mida rohkem on tuttav Põhjamaade disainiklassika, seda enam hakkab varasema loome puhul silma näiteks Paul Henningseni ja Alvar Aalto eeskuju. Et tegu oli Nõukogude kontekstis palju reisinud ja näinud persooniga, pole selline moeteadlikkus sugugi imekspandav.
Summatavet on kindlasti üks neid tegijaid, kes erinevalt paljudest teistest loojatest on enese tegemisi ikka hinnata mõistnud. Enese kaalukust põlistab ta ja kuvandit kontrollib ta ka kindlakäeliselt. Näitus toimub Summataveti enese tehtud interjööris (1977-1980) ja ka näituse nutikas ja lööv kujundus on tema enda oma. On aimata, kuidas sisearhitekt ja disainer on hoolikalt oma töid arhiveerinud, neid mitte kapi taga pidanud, vaid ikka ja jälle eksponeerinud. Nii näeme praegugi juba varasemate ekspositsioonide käigus kasutatud planšette, juba väärtustatud ehk siis muuseumi kogus olevaid valgusteid, pilte varasematest isikunäitustest.
Ilma mööndusteta on tegu siiski meie klassikaga, millega tutvust teha või mida meelde tuletada on väga tore. Seda enam, et sisearhitektuur on habras kunst, mis majade omanikuvahetusi ja maitse muutumist kohe kuidagi ei kipu üle elama.
"Klassikud. Mait Summatavet" on avatud Eesti Tarbekunsti ja Disainimuuseumis 23. veebruarini 2014.
Toimetaja: Mari Kartau