Jan Kaus on valmis kandideerima Sirbi peatoimetajaks
Kirjanik Jan Kaus kirjutab kommentaaris kultuur.err.ee'le, et kuna olukord on drastiliselt muutunud, siis on ta valmis kandideerima kultuurilehe Sirp peatoimetajaks.
Sirbist. Laiemalt ja konstruktiivsemalt.
1.
Hiljuti kasutasin Sirbiga toimuva kirjeldamiseks järgmist kujutluspilti: inimene kõnnib tänaval, vastu tuleb Uutja, kes annab inimesele molli. Kui inimesele appi tõtatakse ja teda kaitsta püütakse, pistab Uutja kisama: „Fakk, aiaa! Miks te mul rahulikult toimetada ei lase! Andke faking võimalus, tra, mul on ilgelt ägedad mõtted selle tänavaga, tõmmake siit fakk aut of hier, ma tahan, et siia sitalt inimesi tuleks!“
Aga sellegi kujutluspildi puhul saab küsida: mis on pildilt puudu? Nimelt see, et Uutja rusikas hakkas liikuma kellegi abiga. Abistajad jäävad nurga taha. Hästi pole neid näha, ühel on vist kena hele kampsik seljas. Teisisõnu: uus toimetaja on tegelikult olukorra ohver. Ta on seda muidugi meeleldi, tanki ronis ta suure rõõmuga, sest miks mitte, kui tundub, et Minecrafti saab korraga mängida tegelikus elus.
2.
Kui mõistukõne ei meeldi, siis ütlen teisiti. Minu meelest pole Sirbi lammutamine üksikjuhtum. See on tagasiviidav Silvergate’ini, selles kajavad vastu peaministri tegutsemine ACTA-juhtumi ajal, see on kergesti ühendatav kultuuriministri hr Rein Langi üldiste tegutsemisprintsiipidega. Kuna Langil on komme sõimata neid inimesi, kes temaga nõus pole, siis praegune kaasus on paisumas niivõrd suureks, et ministril võib olla hääl juba ära. Sirbiga juhtuv on seotud üldisemate põhimõtetega, mis praegust juhtivat valitsusparteid defineerivad – olgu kohe ära öeldud, et ma ei taha rääkida Reformierakonnast kui sellisest, sest seal on hulgaliselt inimesi, kellele pole võõras taktitunne, viisakus ja võime vastuargumente arvesse võtta. Paraku domineerib seisukoht: kes meist erineb, pole meiega võrdne; kes pole meie poolt, on meie vastu. See seisukoht leiab: arvamuste paljusus on naeruväärne. Peaministri ja paljude tema lähimate võitluskaaslaste vanasõna võiks kõlada nii: kus viga näed laita, seal tule ja äiga. Nii tuleks mõista, et Kender pole ravim, vaid sümptom.
Sellise hoiaku efektiivsust kajastavad viimased reitingud. Härra Lang võiks neid reitinguid lõpuks isiklikult võtta. Nüüd on ülim aeg rääkida seadusepügalate taha pugemise asemel millestki palju laiemast. Sellest, kuidas säilitada Eesti ühiskonnas inimlikkust.
3.
Öeldule saab vastu väita: „Kus sa siis olid, kui toimus konkurss! Mida sa vigised, bitch, püüa olla konstruktiivne!“
Okei, selle väite sisu on käsitletav argumendina. Minagi kaalusin „Sirbi“ peatoimetajaks kandideerimist. Eelistasin siiski vabakutselisust, mis on küll majanduslikult keeruline, kuid sisaldab seevastu palju vabadust. Kuna olukord on drastiliselt muutunud, siis nüüd oleksin valmis kandideerima. Selge, mul on praeguse peatoimetaja kt-ga võrreldes mitmeid nõrkusi: ma ei valda teeneka netikommentaatori retoorikat ning mul puuduvad mafioosniku kombed, samuti ei arva ma, et Sirp oleks süüdi selles, et ta on Sirp. See oleks sama, kui nõuda antiigipoes vorsti või raadiosaates täielikku vaikust.
Kuid ühte võin juba praegu lubada: mu plaanis oleks Sirbi kolleegiumi taastamine, mis võimaldab leida aktiivseteks kaasamõtlejateks inimesi, kes Sirpi kriitiliselt suhtuvad. Kas või samast „ZA/UM-i“ seltskonnast. Ma paluksin neil regulaarselt lehenumbreid konkreetselt analüüsida ja toimetusega arutada. Võin lubada, et minu meeskond ei käitu inimestega nii, nagu on käitunud praegune boss. Me ajaksime asju ... nojah, inimlikult.
Toimetaja: Tõnu Pedaru