Arvustus: Alasti naine külmetab laval
“Tüdruk, kes otsis oma vendi”
Lavastaja: Ene-Liis Semper
Helilooja: Jakob Juhkam
Laval: Eve Klemets, Rea Lest, Jörgen Liik, Marika Vaarik, Raivo E. Tamm
Esietendus 13. novembril NO teatris
Ene-Liis Semperi esimene iseseisev lavastajatöö “Tüdruk, kes otsis oma vendi” toob lavale 100 minutit seksuaalfantaasiaid, ent jätab saalistuja külmaks nagu kala. See on kliiniliselt steriilne ja igasugusest erootilisusest vaba lavapilt.
“Tüdruku…” fookus, käivitaja ja vedaja on tühjalt mõistatusliku modellipilguga kaunis alasti noor naine (Rea Lest), kes kogu lavastuse vältel mööda lava liigub. Seisab tardunult, istub, jalg graatsiliselt üle põlve visatud või käed rahulikult süles, vajub patjadesse, lebab vaibal. Aga laval on üksnes tema keha, mõte on mujal, ja kogu tüki jooksul ütleb neiu vaid paar lauset. Eemaloleva, väga neutraalse tooniga.
Too salapäraselt vaikiv tütarlaps paneb tegutsema kõik ülejäänud tegelased soost sõltumata – nad embavad teda, üritavad ta tähelepanu võita, suudlevad ta jalgu, libistavad talle tooli istumise alla ja pööravad laua ümber, et ebamaine iludus saaks ainsagi liigse liigutuseta tõsta teiselt lauaservalt uue veinipokaali.
Ja muidugi käivitab noor alasti keha laval seksuaalsete vihjete ja fantaasiate rea, mis hõlmab nii hetero-, homo- kui autoerootikat. Fallosteks saavad nii rütmiliselt kauni naise jalgevahel edasi-tagasi libisev tolmuimeja toru kui tema austaja (Jörgen Liik) suus liikuv mikrofon. Kõik tegelased on kiimas…, aga saalis on kuidagi ükskõik. Lars von Trieri “Nümfomaan” ja Abdellatif Kechiche’i “Adele’i elu” on tehtud. Alasti kehade keemias ei astu “Tüdruk…” kaugemale. Ja inimhingede anatoomia jääb lahjaks.
Samas on lavastuses mitu ilusat näitlejaepisoodi. Näiteks nõtkelt poolvarvastel liikuv ja samas oma tagumikku masseeriv Raivo E. Tamm elamas sisse oma eluunistusse, ajakirja “Mina”, mille kõik rubriigid pajatavad klantspiltide taustal vaid temast endast. Aga ka põnevalt arenev muusikaline kujundus, kus laval natuuris kostunud (orgastilised) ohked hakkavad helis korduma või võimendub kord kukkunud teelusikate klõbin teravalt häirivaks müraks.
Ent kokkuvõttes on “Tüdrukus…” mahtu 10-15-minutilise põneva videoinstallatsiooni või performance’i jaoks, 100 minutit lavaaega tundub liiast.
PS Väga võimalik, et meesvaataja tunneb end “Tüdruku…” saalis nagu imekombel naistesauna sattunu ja naudib toimuvat täiel rinnal.
Toimetaja: Tõnu Pedaru