Jaan Tooming: on aeg kardinaalselt muuta näitlemisõpetust lavakunstikoolis

(Foto: err)
Jaan Tooming
9.06.2016 10:48
Rubriik: Teater

Meie teatrikool on kestnud aastakümneid. Vana hobune sureb, aga meie teatrikool ikka elab muinasjutulise vana kronuna. Nüüd siis vajatakse talle jälle uut juhti. Ja taas hakkab kõik otsast peale, vana kronu kannatab kõik ära. Ei mingit muutust, ei mingit uuenemist. Kõik ammu sissesõidetud roobastes ja vana Stanislavski peab ikka koormat kandma nagu Panso aegadelgi.

Kui me vaatame maailma parimaid teatrikoole, siis paistab silma, et peaaegu kusagil ei õpetata näitlejaid neli aastat. Põhiliselt kestab koolitus kolm aastat. Meie oleme venitanud õppeaja neljale aastale, venitame, venitame, aga tulemused ikka ei parane. Ei ole viimase paarikümne aasta jooksul tulnud koolist suuri näitlejaid, ikka keskmikud.

Milles on viga? Kas õppemetoodikas, keskpärastes õppejõududes või annete puudumises?

Kõigepealt õppemeetodist. Esimene aasta kulutatakse etüüdide peale, mida mujal küll ei tehta. See oleks kõlvuline dramaturgidele, kes loovad näidendite tekste, mitte näitlejatele, kes neid interpreteerivad. Nii ongi üks aasta mahavisatud aeg. Selmet aktiivselt tegelda hääle ja kehaga, panna rõhk just tehnikale ja näidendikatkendite esitamisele ning interpreteerimisele, jamatakse etüüdidega, mis midagi ei anna. Kujutlusvõimet on ikkagi vaja arendada kooskõlas näidenditega, mitte armetu sõnamulinaga oma peast.

Muidugi on küsitav ka iga kahe aasta tagant toimuv vastuvõtt teatrikooli. Meie väike rahvaarv ei võimalda nii tihti leida suuri talente. Aitaks kolmeaastane kursus ning siis vahetegemist vähemalt neli aastat uue kursuse kogumiseni.

Veel: kuulsates näitekoolides (Juilliardi Kool, LAMDA, RADA, Yale`i Draamakool jt) ei tegelda teoreetiliste ainetega. Kui näitleja tahab uurida teatriajalugu, siis võib ta teha seda omal käel, harida end iseseisvalt. Teatrikoolis peaks põhirõhk olema ikka spetsiifilisel näitlemise õpetamisel, mitte teoreetilisel targutamisel. Jah, soovitatakse, millised näidendid peaks alustav näitleja läbi lugema, kuid need on igal pool erinevad. Meil muidugi on vaja tunda peale maailmaklassika ka oma näitekirjanikke. Kuid näitlejast ei pea saama kirjanduskriitik või teatriteadlane, temast peab tulema vägevate omadustega ja võimetega näitleja - professionaal.

Maailmas on peale Stanislavski ka muid meetodeid, seega ei tohi takerduda ainult ühte süsteemi. On ju veel Meierholdi biomehaanika, J. Copeau kool, Saint-Denis` meetod, Grotowski tehnika jpm. Kooli tuleks kutsuda erinevaid lavastajaid, et näitlejahakatised tutvuksid mitmesuguste meetoditega. Iga algajat näitlejat peab kohtlema kui isiksust, kui erilist nähtust eriandega, kui potentsiaalset loojat.

On aeg kardinaalselt muuta kogu näitlemisõpetust koolis. Selleks peaks kooli juhtima tooma kellegi, kes ei ripu praegusest kohalikust õppemetoodikast, vaid vaatab uute silmega meie näitlejate õpetamisele ning muudab julgelt kogu tardunud "süsteemi". Selleks - jõudu !

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar