Arvustus. Protsessi pöördumatus
"Protsess"
Autor: Franz Kafka
Lavastaja: Ain Saviauk
Kunstnik: Silver Vahtre
Valguskunstnik: Indrek Tobre
Muusika: Külli Ehastu ja Ele Millistfer
Osades: Priit Strandberg (Vanemuine), Oleg Želudkov, Kristjan Kaarjärv, Janno Puusepp, Airé Pajur, Kristiina Metsanurk, Tess Pauskar, Matti Linno, Tiina Tasa, Margus Mankin, Rein Annuk, Tarmo Kruus, Mirjam Aavakivi, Anna Birgitta Põder, Helena Valtna, Vihma Pisar Zobel ja Tiit Alte
Esietendus 9. septembril Tartu Ülikooli muuseumi pööningul
Franz Kafka “Protsess” tundub vaatamata oma vaieldamatule kirjandusklassika staatusele olevat teos, mis mõjub igakordselt lugemisel ikkagi värskena. Ning hoolimata sellest (või ehk just seepärast), et teos keskendub suure üldistusjõuga inimese igavikulisele üksindusele ja kaitsetusele suurte (õigus)süsteemide ees, viitab Kafka romaan üllatavalt tabavalt ka meie kaasajale ning selle tihti ühesuunaliste bürokraatiasüsteemide jõhkrusele.
Kuna Franz Kafka looming on mitmeti ambivalentne ning erinevatel reaalsustasanditel ettearvamatult ja tihti ka eristamatult liikuv, on mõistetav, et tema teoseid dramatiseeritakse ja lavastatakse küllalt harva. Vaadeldava lavastuse aluseks oleva instseneeringu autor Peeter Kollom on äärmiselt keerulise ülesandega õnnestunult hakkama saanud.
Kafka mitmetasandiline ja -dimensiooniline teos on instseneeringuna saanud loogilise, napi ning hästi jälgitava vormi. Seejuures on edukalt välditud lihtsustatud skemaatilisust. Ja ometi on lavastuse aluseks olev dramatiseering oma olemuselt täpselt samasugune kui romaan – reaalsus ja unenäolisus ning ratsionaalsus ja irratsionaalsus kulgevad paralleelselt, siin-seal hooti põimudes ja siis jälle ootamatult lahknedes.
Põhiline, millele Peeter Kollomi instseneering ning sellest johtuvalt ka Ain Saviaugu lavastus keskendub, on vastandus “üksikindiviid versus süsteem”, millest omakorda koorub välja mitmesuguseid rohkemal või vähemal määral eksistentsiaalseid küsimusi. Kui sõltumatu on inimene? Kas ta saab kellelegi peale enda loota või mitte? Võib ta üldse kedagi – teiste seas ka iseennast – usaldada?
Härra K. (Priit Strandberg) alustab oma võitlust esmapilgul igati alusetu süüdistuse vastu nii, nagu seda teeks ükskõik milline teine süütu inimene. Just peategelase olemusliku tegutsemise kaudu avaldub lavastuses üks ürginimlik tunnus, millest me kõik pimesi teadlikud oleme, kuid millele me igapäevaselt ehk piisavalt tähelepanu ei pööra. See on mugandumine ja olukorraga kohanemine.
Lavastusest ilmneb kujukalt, kuidas Härra K. võitleb algul igati kõikvõimalike süüdituste (mida ju tegelikult ei formuleeritagi) vastu, ent ajapikku (seda otsesõnu tunnistamata) need ometi omaks võtab. Ja seda ilmselt vaid sellepärast, et lõpuks ebamugavast ja piiravast aegruumist, mida kohtuprotsess endast kujutab, välja pääseda.
Nii loobubki kinnipeetu esitamast küsimusi selle kohta, milles teda süüdistatakse, kes süüdistab ning kes on lõppude lõpuks see, kes tema üle kohut mõistab. Siit tekib aga paratamatu ja häiriv küsimus: kas peategelane teeb oma edasised otsustused teadlikult või püüab talumatust olukorrast väsides lihtsalt kuidagi oma saatusega leppida? Sest enda kaitsmisest ja ebamugavate küsimuste küsimisest loobumises võib näha teadlikku püüdu ükskõik kui absurdset kohtuprotsessi kuidagigi kiirendada, olgu selle lõpptulemus siis milline tahes. Teisel juhul võib aga näha, et Härra K. kaotab väljapääsmatus olukorras lihtsalt igasuguse lootuse mingisuguselegi käegakatutavale lahendusele ning lepib vaikimisi lõplikult selle “staatilise protsessiga”, kuhu ta on sattunud.
Ka lavastuse lõpustseen, kus Härra K. valmistub surema, ei anna võimalust täie kindlusega peategelase käitumismotiivide üle otsustada. Sest hiiglaslikes, kuid siiski piiratud kohtukoridorides liikudes – ja tegelikult ka elades –, kohandub Härra K. selle paiga “reeglitega” ning püüab mingis mõttes vaid oma eluga edasi minna. Muidugi on viited sellele äärmiselt napid (nagu näiteks võimaliku armuvahekorra tekkimine kohtuniku toatüdrukuga) ja seega kaheldavad, ent seda ängistavamaks ja painajalikumaks muudab see kogu loo.
Harjumatult põnevateks osutuvad erinevate tegelaste rollilahendused. Kui Priit Strandbergi Härra K. mõjub lavastuse kui terviku kontekstis üsna realistliku ja heas mõttes argisena, siis kõik ülejäänud tegelaskujud on rohkemal või vähemal määral nihkes. Ja seda nii peenelt ja napilt, et neid kuulates ja vaadates hakkab kõhe.
Kuigi ühtegi rolli ei saa mitte kuidagi nimetada ebahuvitavaks või ebamääraseks, tõstaksin erilise jõu ja haaravuse poolest esile Janno Puusepa Inspektori, Kristiina Metsanurga Preili Bürstneri, Mati Linno Kohtuteenri ning Rein Annuki Onu. Kokkuvõttes esitavad harrastusnäitlejad sellise karakteritegalerii, mis teeks au enamikule Eesti kutselistele teatritele.
Vaadeldava lavastue puhul osutub paratamatult oluliseks mängupaik. Ja seda mitte sellepärast, et kunstnik Silver Vahtre seda kavalehel ise rõhutab või sellepärast, et üks hiiglaslik pööning on lihtsalt atraktiivne. See võib kõlada infantiilselt, kuid kõrgel, avara taeva all ja iidsete müüride vahel asuv mängupaik omandab teatava kohaspetsiifilise üldistusjõu ja müstilisuse, mis lavastuse seisukohast pole üldse mitte vähetähtis.
Nii nagu kogu lavastus, on napp ja sümbolirikas ka kunstnikutöö. Alustades kostüümidest ning lõpetades rippuva “magamiskoti” ja endas mitmesuguseid otseseid ja kaudseid tähendusi kätkevate köitega.
Kui muidu võib kostüümid lugeda hästi üldistavalt “argisteks ja asjakohasteks” (nende seas osutuvad lavastuse kontekstis äraspidiselt loomulikeks ka inspektori abiliste valged kombinesoonid), siis Härra K. rõivastus rõhutab otseselt tegelaskuju haavatavust. Ta arreteeritakse otse voodist ja nii liigubki ta öösärgis läbi kogu lavastuse. Ning ajuti valge öösärgi peal kantav tume pintsak muudab Härra K. olemuse ja olukorra paradoksaalselt ainult valusamaks.
Huvitavaks ja mõjusaks leiuks on kahtlemata ka peategelase kookonit meenutav rippuv magamiskott. Vaevalt oleks võimalik mõne muu vahendiga nii jõuliselt väljendada inimese väljakiskumist tema tuttavast ja turvalisest maailmast. Põnevalt mitmetähenduslikuks ja -funktsiooniliseks osutuvad ka laetalade küljest rippuvad köied, mis väljendavad nii seotust (meenutagem kas või rippuma tõmmatud kohtu reeglite vastu eksinud ametnikke) kui äraspidiselt ka avanevaid võimalusi (markeerides uksi).
Äärmiselt napp, aga detailideni läbimõeldud lava- ja muusikaline kujundus on lavastusega suurepärases kooskõlas, moodustades sel moel harvaesinevalt usutava ja haarava õhustiku. Ja nii polegi võimatu sündmustik päriselus äkki enam nii väga võimatu…
Toimetaja: Kaspar Viilup