Erik Alalooga oma masinast: vanaraua kokkuost on temast korra napilt mööda läinud
Sel nädalal näeb Sõltumatu Tantsu Laval tehnoloogilise teatri pioneeri Erik Alalooga lavastust "Obsession", mille üheks peategelaseks on masin. Alalooga ütles kultuuriportaalile, et masin jääb etenduses temast sõltuvaks, küll aga võib sõltuvussuhet dramaturgiliselt soovitud suunas nihutada. Korra on seitsmeaastane masin napilt vanaraua kokkuostustki pääsenud.
Erik Alalooga ja masin tulevad esialgu lavale kaheks etenduseks: homme ja ülehomme.
Miks "Obsessionit" ainult kaks korda etendatakse?
Kui asjast asja saab, siis ikka tulevikus veel. Võtame fleksibiilselt!
Kui pikk on etendus?
Nagu eksperimentaalteatri puhul tavaks – umbes tunniga saame hakkama.
Kui iseseisev masin selles lavastuses on? Kas ta allub lõpuni oma loojale?
Kuni igiliikuri või tehisintellekti leiutamiseni jääb masin tehniliselt sõltuma nii oma loojast kui ka teda käimashoidvast energiast. Küll aga on võimalik seda sõltuvussuhte tasakaalu dramaturgiliselt nihutada soovitud suunas. Tehnoloogilise teatri puhul ilmselgelt tehnika võimaliku subjektiivsuse suunas.
Te olete selle masinaga seitse aastat koostööd teinud (lavastuse kirjeldusest). Milline on olnud teie kõige konfliktsem olukord? Tõenäoliselt ei lõpeta ta ka pärast seda lavastust vanaraua kokkuostus...
Peamised konfliktid on jäänud ateljeeseinte vahele. Olen talle haamriga äsanud ja tema peale karjunud. Hiljem muidugi vabandust paludes, kuna konfliktid on ju ikka ja ainult minu saamatusest olnud põhjustatud. Vanaraua kokkuost on korra temast juba napilt mööda läinud. Mõni aeg tagasi seljavigastusega hädas olles ning vanast ateljeest ära kolides andsin kogu oma kümneaastase loomingulise tegevuse materialiseeringule eutanaasialoa. Selle asemel aga rassis mu pikaajaline koostööpartner Andrus Laansalu ööd ja päevad ning tassis rauatonnid linnaserva lattu, lubades kunagi minu muuseumi rajada. Tema visadust arvestades võin ma kindel olla, et see nii lähebki.
Kas etendus käib ainult läbi visuaalse keele või on ka sõnadel oma osa? Kas "Obsessionit" läbib narratiiv või klassikaline süžeeliin?
Ükskõik missugust ajas toimuvat protsessi objektiivselt kirjeldades on tulemuseks narratiiv. Küll aga mitte klassikaline süžeeliin. Nii on see ka "Obsessionis". Midagi toimub reaalses ruumis teatud ajavahemiku jooksul ning see kõik on inimkeeli kirjeldatav. Sõnaline osa rakendub etendussaali eesruumis eksponeeritud näitusel ning kavalehtedel. Katsun minimeerida ohtu, et publik ei saa aru laval toimuva tehnilistest põhimõtetest. Seda juhtub tehnoloogilise teatri puhul kahetsusväärselt tihti, et vaataja jaoks jääb tehnika toimimine lõpuni kaardistamata ning etenduse mulje konstrueeritakse kokku sekundaarsetest elementidest.
Kuuldavasti on esineja ja publiku vahekord selles lavastuses tsipa nihkes.
Seekord on tegemist kuulujutuga. Aastaid tagasi läbi viidud tehnoloogilise teatri aktsioonides "Kinemaatiline Müsteerium" see tõepoolest nii oli ning publiku tegevusest masinatega saigi performance. "Obsessionis" saab publik toimuvat jälgida traditsiooniliselt toolil istudes.
Te olete õige inimene andmaks lühiülevaate Eesti tehnoloogilise teatri kulgemisest, ajaloost ja tänapäevast. Kas Eestis on inimese ja tehnoloogia suhte teema etenduskunstides üksiküritajate pärusmaa või on tekkinud mingigi koolkond, sõpruskond, suund, distsipliin?
Tehnoloogilise teatri mõistet kasutati esmakordselt Eesti kirjutavas meedias arvatavasti aastal 1996 Andreas W poolt, kes tundis mõningaid Peeter Jalaka lavastusi vaadates ära võimaluse teha tehnika abil teatrit senisest teistmoodi. Süstemaatilise defineerimise ning praktilise rakendamisega hakkas tegelema rühmitus Lendav Hollandlane Tartu Teatrilaboris mõned aastad hiljem. Eesti tehnoloogilises teatris tegutsevad tänaseks kaks peamist liini, mis paljudes praktilistes projektides tegutsevad käsikäes. MIMproject, mille suund on peamiselt uuem digitaaltehnoloogia ning Erik Alalooga/Andreas W liin, mis uurib analoogtehnoloogia väljendusvõimalusi etenduse kontekstis. Aastatel 2010-2013 Eesti Kunstiakadeemias tegutsenud tegevuskunstide osakonnas viidi läbi rida akadeemilisi eksperimente, mis tõstatasid diskussiooni tehnoloogilise teatri üle taas päevakorda. Tänaseks on tehnoloogilisest teatrist kaitstud üks teoreetiline bakalaureusetöö TÜ-s (Evelyn Raudsepp, "Tehnoloogiline teater Eestis 1996 – 2013") ning kaks praktilist magistritööd EKA-s (Henri Hütt "Tehnoloogilise performeri abimees: sisenemine mees ja masin sfääridesse" ja Urmas Lüüs "ERROR#CORPUS#MACHINA"). Tehnoloogiline teater on osutunud elujõuliseks ja sõltumatuks fenomeniks, mis tegeleb tehnika siserütmide uurimise ning rakendamisega. Masinat ei käsitleta etenduse kontekstis enam toetava taustajõuna vaid keskse dominandina. Objektiks konstrueeritud masin asetatakse subjektiseisusesse. See esitab väljakutse antropotsentristlikule maailmakäsitlusele uue nurga alt.