Mart Kangro: alati jääb etenduskunstides vaheaeg, kus kavas kohv ja konjak
Valdkonna aastapreemia näitekunsti valdkonnas sai Mart Kangro, kelle nime taga seisab päris võimas põhjendus: kaasaegse etenduskunsti vaba radikaal.
Tere! Kaasaegse etenduskunsti vaba radikaal, see on päris uhke tiitel, kas kirjutad sellele alla?
Radikaalne ma ei ole. Vaba ka mitte. Mõnikord küll teesklen, et minu otsused lähtuvad ainiti minust. Aga vaba radikaal kui osake, kes omapäi kulgeb ja reageerib põrkumisel teiste uitajatega, sellele kirjutan alla küll.
Mis seisus on Eestis etenduskunstid? Toimub nagu kõike, aga kas mingist alažanrist on puudu?
Žanrile annavad eluõiguse ikka tugevad kunstnikud, kes oma käekirja uueks žanriks vormivad. Alati võib ju soovida, et oleks rohkem loojaid, kes oma jõuliste sõnumitega oleks peegliks meile kõigile. On lavastajaid, etenduskunstnikke, koreograafe. Autoreid võiks rohkem olla, kes kergelt alla ei annaks. Ja et leitaks üles teemad, mille eest on mõtet võidelda.
Selles mõttes on muidugi oluline, et ka institutsioonid, kes kultuurilise mitmekesisuse eest vastutavad, saaks sellest vastutusest aru. Leiaks üles need sõnumikandjad, toetaks neid ja areneks koos nendega. Aga see on selline ümar jutt minu poolt siin...
Ma ei taha kindlasti ühineda mingi üleriikliku nutukooriga, et kõik on jama. Ei ole. Minul on päris põnev jälgida, mis etenduskunsti skeenel Eestis toimub. Mingi ülemineku aeg on kindlasti.
Tahaks sinult kui koreograafilt ja balletitaustaga inimeselt, kes viimasel ajal muuhulgas NO99-s lavastajana ja Von Krahlis taas näitlejana üles astunud, küsida, mis tuleb pärast postdramaatilist teatrit ja kuhu liigub füüsiline teater? Kas vaatajat on veel millegagi üllatada ning kas seda on üldse vaja teha?
Mina vaatajana üllatun suht sageli. Ma tahaks väga uskuda, et ma pole ainus. On suhteliselt naiivne loota, et meile saab osaks midagi nii uut, mida me aimatagi ei oska. Me nähtavasti ei saaks sellest siis lihtsalt aru.
Peale posti tuleb draama.
Ei ole mina mingi prohvet, aga ma usun, et alles jääb nii psühholoogiline kui postdramaatiline, nii füüsiline kui installatiivne teater, etendus- ja muidu kunstid. Ja endiselt saab olema vaheaeg, kus kavas kohv ja konjak. Pigem toimub nihe just selles, kus me teatrit nägema hakkame. Ja teatris näeme järjest rohkem seda, mida varem olime harjunud nägema mujal.
Mis jääb sinu jaoks meenutama aastat 2016 sinu enda loomingu osas ja mis olid eredamad muljed vaatajana, kuulajana, lugejana?
Minuga on asi lihtne. Kevadel oli "Paradiis" Von Krahlis ja sügisel "Final Countdown" Kultuurikatlas. "Final Countdown" kindlasti testis seda etenduskunsti formaadi paradigmat omal veidral moel. Üsna raske oli endalgi seletada, millega siis täpselt on tegu.
Hetkel on Berliinis Hebbel am Uferi teatris käimas festival, mis pühendatud Suure Oktoobrirevolutsiooni sajandale aastapäevale. Selle raames olen käinud etendusi ning aktsioone vaatamas ja need muljed on kõige värskemad. Märkimisväärne on see, kuidas saja aasta tagused märksõnad seoses soolise võrdõiguslikkuse, eneseteostuse, populismi, idealismi, võrdluse-vendluse-vabadusega võib vabalt taaskasutusse võtta. Õigemini nad ongi taaskasutuses. Ning muljet avaldab HAU teatri püüd nendel teemadel kaasa rääkida.
Mis veel käsil ja mida toob 2017?
Veebruari keskel tuleb Frankfurdis välja aktsioon "As We Are Waiting", mille kallal hetkel küll Berliinis töötame. Aga väga ootan kevadist koostööd Lavakooli kolmanda kursuse tudengitega, mis esietendub mai lõpus Von Krahli teatris.
Aitäh! Õnne edu puhul!