Aastalõpu teatrimõtisklus: teater on siiski väga marginaalne nähtus
Varsti lööb mul seitsekümmend täis. Pikk elu, pikk mälu.
Mida siis teatrist, mu elukutsest, mäletada? Nii head, kui halba, nii rõõmustavat kui ka tülgastavat.
Mäletan meie teatri gigante, tõelisi vaalaskalu: Jüri Järvetit, Ants Eskolat, Kaarel Karmi, Ants Lauterit, Linda Rummot, Aino Talvit ja ka vähemaid vääriskalu. Ei olnud meie teater 60 – 70ndatel vaene, väga rikas oli, ja ka hiljem, niikaua kui need vaalaskalad veel teatriookeanis ujusid, oli ikka rõõmustavat. Ei olnud need mehed saanud mingit teatrikooli drilli, nad olid iseõppijad ja said tõelisteks meistriteks.
Ja siis tuli Panso kool oma Stanislavski süsteemiga. Ei enam vaalaskalu, räägiti ansamblist, psühholoogilisest teatrist, mõtteteatrist ja koolist tulid välja kilud tomatis. Üksikud räimed ka, kui meenutada Mikk Mikiveri, Aarne Ükskülat ja ka Kaie Mihkelsoni. Kuid enamus hall keskpärasus, ei ole ühtegi giganti meenutada ega ole neid ka praegu.
Vene kool hävitas meie suurmeeste traditsiooni, kuigi Panso ise oli väärt isiksus lavastajana, kuid näitlejana kahjuks keskpärasus, koomuski mees. Ja asi on pärast Panso surma aina hullemaks läinud, sest tõelisi õpetajaid pole olnud, on pooleteramehed ja naised ning tulemuseks on hall mass, mitte eredad näitlejaisiksused. Ja nüüd reklaamivad jälle Jaak Allik ja Margus Mikomägi vene teatrit. Nagu ei oleks meil sellest juba küllalt!
Ka väljaspool kooli pole keegi silma paistnud, välja arvatud Evald Hermaküla oma sarmika välimusega, kuid mitte moondumisoskusega, mis teeb näitleja tõeliseks .
Panso sai hästi aru, kui rajas Noorsooteatri, et oma õpilastega ta välja ei vea, seepärast kutsus ta vanakooli mehi ja naisi oma teatrisse. Nii sündis "Hamlet", mis küll Rummo ja Eskola vanaduse tõttu ei õnnestunud, kuid Järveti Claudius oli hiilgeosa. Muud episoodilised osad on kadunud ajaloo prügikasti .
"80 päevaga ümber maailma" oli jant, kuigi Ants Lauter inglise džentlemenina hiilgas ainsana. Aga Gorki "Ema" oli lihtsalt häbitegu. Ja nii me ei mäleta midagi suurt Noorsooteatrist. Ja pole ime, et Panso minekuga Draamateatrisse kolisid sinna koos temaga ka vanad näitlejad.
Tagasi vaadates Panso kooliaega, siis ikkagi on kahju, et palju aega läks mõttetute etüüdide peale, ka mingid loomaetüüdid, mille puhul käisime loomaaias loomi jälgimas, kuid alles kolmandal kursusel saime proovida tõelist näitemängu. Eelnev oli ikkagi kaotatud aeg. Ja hääletehnikat meile ei õpetatud, oli etlemisõpetus, kuid hääletehnika jäi unarusse. Nii pidime iseseisvalt harjutama, tänu Grotowski harjutustele saime ka aimu, milline on tõeline hääletreening näitlejale.
Aga ikkagi! Olen üpris palju teatrit näinud kodumaal ja ka välismaal, kuid parimad etendused on Panso "Inimene ja jumal" ning "Hamletis" Järveti Claudius. Ka "Armas luiskaja" oli võluv. Need välismaa möllud, mis olid neil 70ndail jätsid mind külmaks ega mõjutanud kuidagimoodi.
Kas üldse on mind keegi mõjutanud? Teatris vist küll ei keegi.
Koolipõlves jäljendasin küll kohati Pansot, kuid varsti läks see üle, tähtsamaks sai Grotowski näitlejatehnika ja oma tee otsimine. Olen ujunud kogu elu keskpärasuse meres, kuid õnneks teisele kaldale välja jõudnud ning midagi ei ole kahetseda. Mälu on ikkagi katkendlik, meeles on üksikud seigad erinevatest etendustest, erinevad hääletoonid ja ilmed, kuid ei ole näinud midagi nii vapustavat, et lausa naelutatuna jääks paigale. Ja nüüd on elu otsas. Milleks see kõik?
Kas valiksin uuesti teatritee, kui antaks võimalus? Kahtlen. Kui mõistust oleks niisama palju, kui praegu ja saaksin valida, siis vist küll mitte. Teater on siiski väga marginaalne nähtus. Ei muutuks ju midagi maailmas, kui teatrit ei oleks. Aga mida ma valiksin ? Ei tea. Küllap olen ikkagi sündinud teatrisse ja sünniksin ka uuesti teatrisse, mis siis, et tahaksin midagi muud.
Toimetaja: Jaanika Valk