Peeter Konovalov: Kaarin oligi teater ja teater oligi tema
Ugala teatri muusikajuht Peeter Konovalov kinnitas täna öösel surnud lavastajat ja näitlejat Kaarin Raidi meenutades, et Raidi jälg Eesti teatrimaastikul on mõõtmatu.
Juba varsti pärast Moskvast GITISest naastes tegi Raid Konovalovi hinnangul legendaarsed lavastused - Tennessee Williamsi “Tramm nimega “Iha”" 1972. aastal Endlas ja Peet Vallaku-Mati Undi “Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” 1974. aastal samuti Endlas. "Tema lavastustest ei saa mööda minna, kui sellest perioodist rääkida, need on läinud ajalukku," sõnas Konovalov. Samuti usub ta, et hästi mäletatakse Raidi Ugala-aegseid Tšehhovi lavastusi - "Kirsiaed" (1993), "Kajakas" (2001) ja "Onu Vanja" (2002).
"Ta oli ka väga põnev näitlejanna," lisas Konovalov tuues näiteks Elmo Nüganeni "Kajakast" (1990), kus Raid mängis Arkadinat ning "Peame elama, mutikesed" (Ugala 1993, lavastaja Jaak Allik) koos Ines Aruga. "Tema oligi teater, teater oligi tema."
"Kaarini jälg Eesti teatri maastikul on väga sügav, see on väga sügav vagu," nentis Konovalov meenutades, et Raid oli ka hinnatud teatriõppejõud. "Tal oli eriline võime või isikuomadus noortega klappida."
Ka Konovalov ise tutvus Kaarin Raidiga veel "poisikesena" ning klapp oli kohene. Nad olid Ugalas üle kümne aasta toanaabrid. "Tal oli tappev, erakordne huumorimeel segatuna eneseiroonia ja musta huumoriga," rääkis Konovalov. "Üks naer käis kogu aeg, teravmeelsus ja vaimukus. Ta tõmbas kaasa inimesi, ka noori inimesi."
Konovalovi ja Raidi esimene koostöö oli 1988. aastal "Iha jalakate all". Aja jooksul polnud neil proovides omavahel sõnu enam vajagi. "See oli ikka väga äge, kui sellele mõelda," mõtiskles muusikajuht. "Proovis tõesti vahel piisas mingist kulmukarvaliigutsest, kui oli juba aru saada, kas läks täkkesse või mitte, kas klapib või ei klapi."
Konovalov meenutas ka Raidi õpetaja, Maria Knebeli sõnu, et Kaarinil on teatri suhtes absoluutne kuulmine.