Arvustus. "Persona" balansseerib järsaku serval
Uuslavastus
"Persona" (Ingmar Bergman)
Tõlkija: Ülev Aaloe
Lavastaja: Kaija M. Kalvet
Helilooja: Kaarel Kuusk (TÜVKA)
Kunstnik: Birgit Landberg
Videokujundus: Kristo Veinberg
Valguskujundus: Mari-Riin Villemsoo (TÜVKA)
Osades: Jaanika Tammaru, Laura Niils ja Mihkel Kallaste
Teater Must Kast, esietendus 8. XI 2015. a Genialistide Klubis
Ingmar Bergmani 1966. aastal linastunud samanimelise filmi stsenaariumi põhjal valminud Musta Kasti “Persona” on mitmes mõttes keeruline ning ohtlikult järsaku serval balansseeriv lavastus. Muidugi tingib pideva kuristikku kukkumise võimaluse eeskätt Bergmanni lugu ja selle tegelased, ent ka lavastaja Kaija M. Kalvet pole läinud kergema vastupanu teed ning võtab lavastades küllalt julgeid riske.
Õigupoolest ei ole minu jaoks tänini selge, kuidas täpselt Bergman ise endise kuulsa filminäitleja Elisabet Vogleri ja tema põetaja, õde Alma vahekorda nägi ning mõistis. Ja mitte just suhtlus-, vaid olemise vahekorda. Üheselt selge pole see muidugi ka siin vaadeldava lavastuse puhul, ent tahes tahtmata julgen Vogleris ja õde Almas näha ühe naise (või ka üldse inimese) kahte varianti, kahte olemust, kahte väljendust. Sest naiste sarnasust ja mingit aimatavat ürgset kokkukuulumist näib lavastaja rõhutavat kogu lavastuse vältel, iseäranis aga lõpustseenides, kus hüsteerilistes reageeringutes võib juba üsna julgelt näha üht naist kahes erinevas kehas.
Kuigi "Persona" puhul võib täiesti põhjendatult keskenduda küsimusele, mis juhtus Elisabet Vogleriga, või õigemini – mis teda nüüd üha vaevab, siis ometi tundub mulle, et see pole Bergmani loos üldse mitte kõige tähtsam. Muidugi on võimalus analüüsida, miks paljude tegelaskujude mõtteid ja tundeid väljendanud näitleja ühtäkki enam üldse midagi rääkida ei taha, intrigeeriv, ent samavõrra kaalukana ja kõikehõlmavana tõuseb esile reetmise teema.
Nii saamegi mõlemast naisest teada vaid õde Alma monoloogide kaudu. Sest hoolimata sellest, et ta oma patsiendist õieti midagi ei tea ning räägib tegelikult ainult endast ja oma kogemustest, saame paradoksaalselt üha selgema pildi ka vaikivast näitlejannast. Ja seda üldse mitte ainult otsestest psüühilistest reaktsioonidest õde Alma sõnadele.
Ent sellest hetkest, mil Elisabet Vogler on mõistnud, et sõnagi ütlemata on ta end õde Almale paljastanud, avaldub ehk lavastuse olulisim teema – reetmine. Iseenda reetmine ja seejärel kättemaksuks teise reetmine.
Sest mis muu tingib Vogleri vajaduse kirjutada raviarstile õde Alma nooruspõlve seksiseiklusest (mille too vaid talle on usaldanud), kui see, et tema põetaja tabab oma abordist jutustades midagi määravat kuulsa näitlejanna küllalt hästi varjatud hirmude seas. Näiteks võimetust täita naise üht esmasemat rolli: olla ema. Ja sedapidi võib välja kooruda ka Vogleri vaikimise peapõhjus – paljude sotsiaalsete pseudorollide (mida ju teatri- ja filmirollid selles tähenduses kahtlemata on) tõttu või neile liialt keskendudes on ta kaotanud oma mina ning ühes sellega jätnud unarusse tegelikud ja eluliselt vajalikud ühiskondlikud ja perekondlikud rollid.
Loomulikult on eelkirjeldatu vaid üks tõlgendusvariant Bergmani mitmekihilisest loost ja psühholoogiliselt keerukate tegelaste sisemaailmade põrkumisest, ent vaadeldava lavastuse puhul tundub see olevat üks köitvamaid.
Bergmani "Persona" lavastamine on ühele noorele lavastajale kindlasti tõsine väljakutse. Ja tuleb öelda, et üldjoontes on Musta Kasti lavateos õnnestunud, sest keerulisevõitu käänakutega lugu püsib kenasti koos. Küll aga tuleb öelda, et filmistsenaarium on lavale toodud natuke liiga üks-ühele ning sellest tekib ka teatav ebakõla. Jah, selle ebakõla toimel tekivad küll mõned huvitavad võõrandumismomendid, ent seal, kus kinolinal hakkaks eeldatavalt mängima filmipoeetika, kipub lavastus venima. Ning seda juhtub häirivalt palju just lavastuse viimases veerandis: muidu töötava tempo ja laetusega mäng muutub lõpuks meelisklevaks ja umbmääraseks.
Kahtlemata on suurimaks kitsaskohaks rollitäitmistes näitlejate suhteline noorus ja kogenematus. Ehkki mõlemad peaosalised suhtuvad tegelaskujudesse nähtava süvenemispüüuga, ei ole rollilahendused lõpuks siiski piisavalt veenvad. Kui Jaanika Tammaru Vogleri äng ja hirmud saavad veel usutava (küll ehk pisut liiga hüsteerilise) väljenduse, siis Laura Niilsi õde Alma jääb juba päris tehtuks ja õõnsaks, saavutamata koosmänguks Tammaruga vajalikku kontakti. Pinnapealseiks osutuvad nii usalduslikud vestlused kui ka kaklusstseenid (mis tegelikult peaksid ju tekkinud pinged lahendama).
Noorte näitlejate kaitseks võib muidugi öelda, et Bergmani lood ja tegelased pole lihtsamate ega selgepiirilisemate killast ning nende lahendamine vajab kogenuma lavastaja suunamist.
Lavastuse tugevuseks on kujunduslik külg. Üllatavalt sobivalt on atmosfääriloomesse kaasatud lihtsad, kuid mõjusad videolõigud, eriti staatilised mustvalged rannavaated. Ka Kaarel Kuuse muusikaline kujundus on originaalloominguna ootamatult särav ning haakub oma iselaadse dramaatilisusega Bergmani maailmaga suurepäraselt.
"Personaga" on teater Must Kast toonud julgelt ja valehäbita lavale küllalt nõudliku loo. Ning vaatamata suuresti tegijate noorusest ja veel vähestest kogemustest tingitud komistustele on tegemist siiski huvitava ja lootustandva lavastusega.
Toimetaja: Valner Valme