Katariina Unt: mängurõõm peaks olema see, mis kannab näitlejat
Lavakunstikoolis on lõputöödeni jõudnud järjekordne kursus. Kuidas sünnib kunst ja mida tähendab olla looja? Eilse "Plekktrummi" stuudios oli nende juhendaja, näitleja ja lavastaja Katariina Unt.
"Olen kätt proovinud, aga see ei tähenda, et mind võib tituleerida lavastajaks," ütles Unt oma lavastajarolli kohta. Ta juhendab 27. lendu koos kooli juhi Peeter Raudsepaga.
"Unistus toob neid sinna Toompeale. Unistus on see, mis neid tegutsema paneb ja eesmärgi annab. Unistus saada sisse lavakunstikateedrisse," selgitas Unt noorte algset motivatsiooni. "Need, kes on sisse saanud, näevad, et keegi ei täida enam nende unistusi. Minul õppejõuna ei ole võimalik nende unistusi täita. Selle arusaamise nendele edasiandmine on päris keeruline.
Töö algab ja õppimine algab sinu endaga, minapilt, mis asetseb endast väljapool, tuleb uuesti tuua inimesesse tagasi. Et unistus kannaks edasi sinu reaalset olemust."
Kuu aega tagasi esietendus VAT teatris Katariina Undi käe all ja mõnede tudengite osalusel "Klaasist loomaaed".
"Otsisime psühholoogilist realismi, et õpetada noori ka inimesi mängima, mis on elementaarne ja oluline. Kui ma seda lugesin, siis ma lihtsalt teadsin, kuidas seda teha. See on suurepärane materjal, suurepärane dialoog. Näitlejad, kes mängivad neid tegelasi, on õiges eas. Suhted, mis mul nende noortega on - ma olen ühtlasi nagu ema ja nagu kolleeg. Tundsin, et ma olen sealmaal, et viia midagi iseenda nimel lõpuni, et mind ei segataks.
Sellest ajast peale, kui ma teadlikuks sain, et tahan teha näitlemistööd, on mul tunne, et minu kaudu saavad inimesed midagi teada. Ma ei tea, mis tähendab saada näitlejaks. Oma teadliku elu olen oma andega kontaktis olnud ja alati aldis saama teadmisi.
See on alati väga isiklik sellele inimesele, kes mind vaatab. Ma ei ole midagi enamat ega teistsugust, kui see, kes mind vaatab. Mulle tundub, et inimene vajab toetust, mõistmist, äratundmist, et ta ei ole üksi. Kui ma olen laval, siis seda ma pakun.
Inimesena ei tohi katki minna. Kui ma lähen teatrisse, ma ei vaja näitleja elu, et ta mu ees katki läheks, et ta annaks endast 200% ja enamgi veel, et olla aus. Ma tahan teada, millest ta räägib, mis asju ta ajab, mida ta must tahab, mis tal mulle pakkuda on.
Keerulised lood peaksid pakkuma näitlejale naudingut neid mängida. Mängurõõm vaatamata materjali raskusele peaks olema see, mis kannab näitlejat."
Toimetaja: Mari Kartau
Allikas: Plekktrumm