Martin Algus intervjuus: suhtlemine ja mõistmine on kahanenud ja kontakt loodusega nõrgenenud
Laupäeval, 18. aprillil esietendus Ugalas kodumaine komöödia "Kaheksajalg", mille autor ja lavastaja on Martin Algus. Hiljutisel teatriauhindade galal parima algupärase dramaturgia auhinna noppinud teatrimees on varem töötanud Ugalas ka näitlejana.
Lavastadebüüti tegev draamakirjanik ja näitleja andis intervjuu kultuuriportaalile.
Martin, teete nüüd üle 10 aasta taas teatritööd kunagises koduteatris. Millised on muljed? Ja kuidas juhtus, et ise lavastate oma näidendi?
Muljed on ülevoolavad. See on üks väga tore taaskohtumine Ugalaga ja avastasin üsna kiiresti, et vaatamata kümnele eemal viibitud aastale tunnen ennast siin omainimesena.
Taago Tubin helistas natuke rohkem kui aasta tagasi ja kutsus mind “Kaheksajalga” lavastama, võtsin natukeseks mõtlemisaega ja otsustasin siis, et see oleks ilmselt huvitav ja ka õpetlik kogemus.
"Kaheksajalg" on teie esimene lavastajatöö. Kas lavastajana proovisaalis olemine on pakkunud prooviprotsessile uusi vaatenurki?
Olen ise mänginud päris paljudes lavastustes ja näinud kõrvalt päris mitmeid lavastajaid n-ö tööolukorras, olukord ei ole minu jaoks seega põhimõtteliselt päris uus – lihtsalt vaatenurk on muutunud ja tõesti, on huvitavaid ja uusi nüansse. Üritan oma tähelepanu kõige vajamineva vahel jaotada, üritan tekitada välja, milles näitlejad ennast, mind ja materjali usaldama hakkavad. Põnev on seda protsessi toimimas hoida ja lihvida, põnev on koos trupiga lahendusi otsida ja katsetada. Ja muuseas, Ugala trupp on lihtsalt ülivõrdes hea.
Näidendi tekstis oli põnevaid kirjeldusi valgusefektidest, kas need saavad laval suurelt välja mängitud?
Valguse- ja heliefekte tuleb tõesti mõlemas vaatuses, samuti ka butafooriaüllatusi – Ugala butafoorid on loonud väga muljetavaldavaid lahendusi mõnele võrdlemisi sürrealistlikulegi ideele.
Näitemängus on juttu kaheksajalast, kel on telepaatilised võimed, millele see kujund viitab?
Näidendis tähtis telepaatia teema viitab, kuidas suhtlemine ja mõistmine on kahanenud ja ka kontakt loodusega on nõrgenenud. Elame tehnikamaailmas, mis tõukab meid loodusest ja loomulikust eemale, samas elame ka maailmas, kus edukultus on hakanud varjutama toimivaks kogukonnaks olemiseks vajalikke väärtusi.
Ütlesite „Publikumärgile“, et äsja teatriauhinna vääriliseks tunnistatud „Väävelmagnooliate“ idee saite juhuslikust kuuldud lausest. Milline on „Kaheksajala“ sünnilugu ja kas tõesti saite valmis selle tänavu veebruaris, nagu näidendi teksti lõpus kirjas on?
Näidendit hakkasin kirjutama circa kolm aastat tagasi, tahtsin kirjutada komöödiat, olin just mõnes eelnevas näidendis väga raskete teemadega tegelenud ja tahtsin ennast komöödiažanriga turgutada ja samas ka proovile panna. Eesmärgiks oli luua stiilipuhas klassikaline komöödia. Üks ruum, mitu ust, palju tegelasi ja tegevust. Mingeid motiive sisu osas sain juhuslikust kohtumisest ühe filmitegijaga, kes rääkis pisut oma elust ja probleemidest, millega ta kodus silmitsi on seisnud. Näidendi viimane versioon valmis aga alles nädal tagasi, ehk siis aprillis. Tegin koos trupiga kärpeid ja viimistlesin teksti proovide käigus, see on esmakordne võimalus mul oma teksti nii kaua peos hoida ja koos trupiga testida, kasutasin seda võimalust rõõmuga.
Mul jäid näidendi tekstist silma kaks repliiki: „sa pole täielik idioot, sa oled natuke stressis“ ja „ma pole osanud seda armastust oma perekonnale edasi anda“, samuti kujund „töötu võlur“. Milliseid küsimusi lavastus püstitab ja millele soovib publiku tähelepanu pöörata, lisaks meelelahutusele?
Lisaks meelelahutamisele tahaks, et jääks pinnale ka see küsimus, et me pürgime pimesi mingi edu poole, ehitame oma elu mingis tulevikuvisioonis sumades ja paneme kogu energia sellesse pürgimusse, aga kaome vahel ise sellel teel kuhugile, kaotame kontakti sellega, mis üldse ajendas kunagi koos asju ajama: armastusega. Nagu ütleb näidendi peategelane: “Milleks on vaja seda kõike püsti hoida, kui seal sees pole enam midagi?” Küsimus sellest, et me ei kuula enam teineteist või siis vajame kerget šokki, et uuesti teineteist märgata, kuulata, uuesti armastama hakata. Sellist möödarääkimist ja pimesi oma kanalis rühkimist on praegu ühiskonnas palju, eriti muidugi poliitikas.
Milliste eesti komöödiažanri näitekirjanike näidendeid on teil huvitav lugeda? Ja milline on praegu n-ö konjunktuur kodumaise komöödia suhtes?
Kindlasti on meil läbi aegade väga häid komöödiaid kirjutatud ja ka lavastatud, viimase paarikümne aasta lõikes näiteks Andrus Kivirähkil, Andri Luubil, Urmas Vadil ja ilmselt veel teistelgi on tekste, mis on seda žanrit Eestis mõjutanud ja ka arendanud. Praegu tundub aga, et kodumaine komöödia kandub rohkem monolavastuste või stand-upi lavadele üle.
Toimetaja: Tõnu Pedaru