Teater. Muusika. Kino: Anne Lill Aare Toikka lavastusest „Sokrates” VAT Teatris
Artikkel TMK märtsinumbrist.
SOKRATESE ELU JA SURM:
KAS SELLIST DEMOKRAATIAT NAD TAHTSIDKI?
„Sokrates ehk Pidusöök Prytaneionis”. Autor ja lavastaja: Aare Toikka. Kunstnikud: Narelle Sissons (USA) ja Pille Kose. Valguskunstnik: Sander Põllu. Koreograaf: Marge Ehrenbusch. Osades: Raivo Trass, Katariina Unt, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder ja Ago Soots. Esietendus: 11. XII 2013 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.
Antiikaja Kreeka jõudis Tallinna lavastusega Sokratese surmast ja sellega koos ka suur hulk tänapäevaseid mõtteseoseid elu võimalikkusest poliitiliste intriigide keskel. Peab kohe ütlema, et lavastaja ja süžee looja Aare Toikka loomingulise lähenemise tulemus on huvitav ja nauditav. Tore oli näha andekaid ja innustunud noori näitlejaid ning nende meeliköitvat kontrasti vana peategelase Sokratesega (Raivo Trass). Järgnevad mõtted kasvasid välja lavaloo vaatamisest filoloogi pilguga, kelle huvi on keskendunud kreeka eetika-arusaamadele nende mitmetes väljendusvormides, sealhulgas poliitilises filosoofias.
Sokratese lugu on saanud alapealkirja „Lugu vaimust ja võimust”. Ja seda vanast Kreekast pärit tegelased ja sündmused VAT Teatris meie ette ka tõid. Vaim ja võim on harva sõbralikult käsikäes käinud. Enamasti ikka on paremal juhul teineteise peale vaikselt hambaid kiristatud ning vähem või rohkem edukalt teineteist välja kannatatud. Sest ka vaimukate (sic!) inimeste vaim hakkab märgatavalt kahanema võimu juurde saades, rääkimata võimumeestest, kellel ärksat vaimu polnud ka varem olemas. Ateenlasel Sokratesel oli vaimsus, tarkus, terasus kindlasti olemas. Ta oli arukas, olles ise sellest vägagi teadlik, ja talle meeldis näidata, kuivõrd rumalad on need, kes end ise targaks peavad. Sokrates oli aga ka üks neist, kes võimualasil haamriga laiaks löödi.
Sokratest armastatakse näidata märtrina ja sellega sarnaneb ta ka siinses teatrilavastuses. Oli ta ju mees, kes oma veendumuste eest surma läks. Ja mitte lihtsalt, vaid valides ise surma, kui pääsemis- või ellujäämisvõimalus oli olemas. Selline lugu äratab alati tugevaid tundeid, paneb katarsise ootuses kaasa elama.
Aga kes see imelik mees oli, kes eelistas surma elule, tarku vestlusi rahale, iroonilist eemaletõmbumist karjääriredelil ülesronimisele? Küsimusele vastamise teeb keeruliseks see, et Sokrateselt endalt pole mingeid kirjatöid säilinud. Põhilise materjali saab tema õpilastelt ja järglastelt (Platon, Xenophon jt ning hilisemate autorite viited). Sokrates on üks Platoni dialoogide põhitegelasi ja peamise idee kandjaid, kes ütleb vestlusringis välja need tõed, mida autor tahtis kõlama jätta. On küsitav muidugi samastada seda, kuidas Platon Sokratest näitab, sellega, kes mees ise oli. Tunnistuseks on kasvõi võrdlus sellega, kuidas Xenophon Sokratest kujutas. Aga eks eri inimestel olegi teiste kohta erinevad arvamused.
Sokratese loo kaks tasandit, inimlik-isiklik ja poliitiline-riiklik, on võrdsel määral huvi tema vastu läbi aegade ülal hoidnud ja sellele on eriti mõjuvust lisanud mehele saatuslikuks saanud dramaatiline kohtuprotsess.
Sokrates elas linnriigis, polises, milles valitses demokraatlik kord. Ateena oli ju demokraatia sünnikoht. Asja võibki ka nii vaadata, et see oli demokraatia, mis oma sõnavabadusega Sokratese sünnitas ja hiljem ka hukutas. Sokrates kaevati kohtusse ideoloogilis-poliitilistel põhjustel (vähemalt ametlikult). Sellega kaasnes süüdistajate poolt tunnistajate äraostmine, et süüdistus kinnitust saaks.
Sokratese süüdistajad kasutasid ära võimalused, mida pakkus Ateena demokraatia. Sokrates ise ja ka ta õpilane Platon olid veendunud demokraatia vastased. Aristotelese järgi, kes oli Platoni õpilane, oli halb just äärmuslik demokraatia, kus rahva enamus sai otseselt mõjutada kogu riigitegevust kõikides selle otsustes, võttes osa rahvakoosolekust ja kohtupidamisest (seega otsedemokraatia). Rahvast mõjutasid otsustamisel aga „rahvajuhid” ehk demagoogid, kellel sageli olid mängus isiklikud huvid. Ka kohtus sõltus tulemus rahva häälestatusest. Rahvakohus, heliaia, koosnes loosiga valitud tavakodanikest ja selle häälekas arvamus määras enamasti süüdistatava saatuse. Kohtus polnud eraldi süüdistajaid ega kaitsjaid, vaid vastaspooled esinesid ise kõnedega ja esitasid oma loo. Tunnistajad olid põhiliselt süüdistuse poolelt ja harvad polnud valetunnistused äraostetud meestelt. Esinemisel püüti rõhuda tunnetele, toodi endaga lapsi ja naisi, et haletsust tekitada ja otsus enda kasuks pöörata. Seega oli kohus suuresti emotsioonide mängumaa.
Sellise kohtu ette pidi siis astuma Sokrates süüdistusega jumalate teotamises ja noorsoo moraali rikkumises. Süüdistus kõlas: „Sokrates rikub seadust sellega, et ajab hukka noorsoo; ta ei austa jumalaid, keda linnriik austab, vaid teisi, uusi jumalikke jõude.” Seega oli kohtuasi ideoloogiline. Sokrates polnud riigile lojaalne, ärritas oma avalike juttudega tähtsaid tegelasi, ironiseeris nende üle ja ei hoolinud üldtunnustatud väärtustest. Liiga tarku inimesi ei salli ükski võim, eriti kui need oma tarkust avalikult välja näitavad ega vaevu kuulekat nägu pähe tegema. Näidata, et need, kes end targaks peavad, on tegelikult rumalad, pole sugugi ohutu tegu. Ateena demokraatia oli lausa haiglaselt tundlik meeste suhtes, kes kuidagi esile tõusid ja rahva hulgas liiga suurt mõjuvõimu võisid omandada. See oli jälg vaenust varasema türannia vastu, kui demagoogidest rahvajuhid endale võimu haarasid ja oma klikivõimu kehtestasid. Kuid kõigele vaatamata Ateena demokraatia (st rahvavõim) toimis ja oli edukas. Kollektiivsuse vaim oli tugev nii riigiküsimuste otsustamisel kui ka sõjaväerivis. Ka Sokrates oli sõdurina väga vapper olnud. Sellest räägib ta ise „Sokratese apoloogias” (28e2—7) ja ta sõber Aristodemos dialoogis „Pidusöök” (220d5—221c3). Ateenlased ise olid uhked oma riigis valitseva demokraatia ja sellega kaasneva sõnavabaduse üle, mis andis kõigile kodanikele võimaluse valjusti oma arvamust avaldada. Sokratese puhul sai see vabadus oma veendumusi kuulutada aga saatuslikuks. Tuli välja nii, nagu ei austaks ta riiki ja rahvast, kelle keskel ta elas ja kelle seast ta polnud nõus lahkuma ka selleks, et oma elu pagendusse minekuga säästa. Aga missugust riiki ta siis eelistanuks? Ilmselt sellist, kus valitseks mõistus ja otsustajateks oleksid filosoofias haritud mehed. Kui vaadata asjale Platoni silmadega ja riigiideaalist lähtudes (aga ega palju muid võimalusi ole), siis oleks see utoopiline riik religioosne ja totalitaarne moodustis, kus oleksid võimul temasugused filosoofid ja kus kehtiks ideaalne moraal, millega kaasneks ühisomand nii vara kui ka naiste ja laste suhtes (täielik kommunism, nagu tuleb välja Platoni teosest „Riik”, kus peamiseks kõnelejaks on Sokrates). Nii et Sokrates oma filosoofiliste veendumustega oli tõesti iseäralik kuju.
Iseloomulikud tüübid olid Sokratese süüdistajad; kolmik koosnes töösturist-rikkurist (Anytos), kirjanikust-tragöödiate autorist (Meletos) ja oraatorist-sofistist (Lykon). Sokratese põlgus raha kokkuajamise vastu oli üldteada (aga mida see perekonnale tähendas?). Tragöödiakirjanikud polnud tema meelest riigile üldse vajalikud, kuna õhutasid oma lugudega liigselt kirgi ja viisid eemale mõistuse ülemvõimust. Sofistidesse suhtuti Sokratese koolis aga avaliku halvakspanuga, võrreldes neid mürgisegajatega.
Lavastuses on käega katsutavalt rõhutatud, et esitatud süüdistused olid valed. Jumalate koha pealt ei saanud Sokratesele midagi ette heita, sest ega ta nii-öelda riigijumalaid (lavastuses Athene kuju, oma stiliseerituses tõepoolest tore) päriselt ei tõrjunud. Aga tegelikult oli Sokrates ilmselt paras müstik, nagu nähtub ta jutust jumaliku hääle kohta, mis talle juhatusi andis, mida teha ja mida mitte. Tegudele õhutasid teda ka ennustused ja unenäod ja üldse juhindumine jumalikust osalusest („Sokratese apoloogia” 33c5—7).
Mis puutub noorsoo hukka ajamisse ja moraali rikkumisse, siis seda ilmestas teise vaatuse alguses lõbumajastseen, mis oli pikalt ja naudinguga välja mängitud. Mulle tundus see siiski liiga ülepaisutatud. Käidi muidugi antiikajal nii Kreekas kui Roomas lõbumajades, aga erilist moraalset allakäiku see siiski ei tähendanud. Meestele oli see nagu meelelahutuse osa. Laval esitatud poosid olid küll huvitavad ja grupiseksi asjus pikantselt inspireerivad, aga loo kui terviku seisukohalt vist ikka liiga ülepingutatud, nagu ka vaatajaskonna hulgast kuulda oli. Aga nähtu oli muidugi ajalooliselt pädev, nagu annavad tunnistust kreeka vaasimaalid, Pompejist leitud seinamaalingud ja Napoli muuseumi salajases toas (gabinetto segreto) esitatud pornograafiline kogu, mida pääsesid XIX sajandil vaatama ainult „täiskasvanud ja moraalselt kindlad” isikud, kelleks olid enamasti härrasmehed. Lisaks seksi afišeerimisele rõhutas lõbumaja stseen muidugi vastandumist hingele ja mõistusele — see on maailmale, mis jäi Sokratese ideedest väljapoole. Aga eks olnud selle stseeni esitamine lavastuses ka möönduseks praeguse aja maitsele.
Omamoodi paradoksaalne on see, et Sokratest on sageli näitelavale toodud. Tema enda hoiak teatrikunsti suhtes oli tõrjuv. Platon paneb Sokratese rääkima ühes oma varajases dialoogis „Ion” luulekunsti olemusest. Selle järgi on kirjanik ja luuletaja ainult vahendajad, nagu jumaliku inspiratsiooni tõlkija, kuid tõelisest teadmisest, filosoofiast, jäävad nad kaugele maha. Siit tekib see vana tüli filosoofia ja luuleloomingu vahel, millest Platon räägib teoses „Riik” (jällegi Sokratese suu kaudu). Kirjandus ja luule rikuvad inimesi ja viivad nad tõest eemale, seepärast on luuleteosed kasvatuslikult kahjulikud ja seda eriti eepos ning tragöödia. Need panevad kahtlema jumaliku maailmakorralduse õigluses. Mida kaunim ja tundeid ärgitavam on looming, seda kahjulikum ta on, sest lükkab tagaplaanile mõistuse tegevuse. Platoni ettekujutuses ideaalsest riigist pole tema seadusteraamatu järgi tragöödiakirjanikele seal kohta. Ka näitleja ümberkehastumine pole hea ja jätab jälje tema olemusele, rikub hinge. Legend räägibki, et Platon olevat kirjutanud nooruses tragöödiaid, kuid siis Sokratese mõjul loobunud ja need ära põletanud — nii kirjutab III sajandil Diogenes Laertios, kes koostas traditsiooni järgides kuulsate filosoofide elulugusid. Hea ja õige toimimise aluseks on mõistus ja arusaamine, et teadvalt ei tee keegi halba (mis iseenesest on kaunis kahtlane väide, nagu seda kritiseeris ka Aristoteles). Platon ise oli suur mõistuse apologeet ja idee tuli muidugi Sokratese koolist, Akademeia’st (ehk Akadeemiast). Nii ongi omamoodi irooniline näha laval Sokratest ja Platoni ettekujutust temast.
Igaühel on õigus oma nägemusele Sokratesest, eriti kuna ta ise pole endast jätnud mingeid otseseid jälgi. Oma õigus oli Platonil, kes pakub meile iidolit, õpetaja ja filosoofi ideaali, peaaegu et kristlikus mõttes pühakut — millele viitavad ka arvamused, nagu „halva vastu ei tohi astuda halvaga, laituse vastu laitusega, löökide vastu löökidega” („Kriton” 51a1—2, 49d7—9, b10—11). Need ja teised sellesarnased ütlused, jumala ja vaimu osa rõhutamine on kristlikus traditsioonis loonud harda suhtumise Sokratesse kui vagurasse kannatajasse.
Õigus on ka Xenophonil, kes oma õpetajat imetleb, kuid vaatab teda kui ajalookirjutaja ilmselt veidi realistlikuma pilguga. Õigus oma vaatele on ka paljudel Sokratese-raamatute autoritel hilisemal ajal, kellest paljud on ta tõstnud prohveti seisusse: tõekuulutaja, kes on mõistetud ebaõiglaselt, nagu usutaganeja, surma oma õpetuse eest. Ta ongi legendikangelane, keda idealiseeritakse ja pannakse üha isemoodi elama erinevate aegade valguses.
Nii näeme praegu teatrilaval sümpaatset ja rahulikku, veidi väsinud vana meest, kes jääb kõigele vaatamata kindlalt oma veendumuste juurde. See sisemine kindlus tuleb laval hästi välja. Ta on isegi veidi äraolev aktiivsete vastaliste ja süüdistajate kõrval. Teda ei kõiguta ta sõprade ja naise palved ning laste tulevik. Või tahabki ta naisest pääseda, sest traditsiooni järgi oli Xanthippe (Katariina Unt) igavene näägutaja ja tulehark? Lavastuses on ta küll sümpaatne ja kaastunnet äratav naine, kelle palveid aga mees tähele ei pane. Kuid ega mees teda ka ilmselt varem eriti tähele pannud, kui päevade viisi agoraal jalutas ja oma „tarkusetesti” tegi. Eks ole „Sokratese apoloogiaski” öeldud, et kodune elu pole talle tähtsam kui filosoofilis-eetilised põhimõtted ja eriti õiglus („Sokratese apoloogia” 36b7, ka „Kriton” 54b3). Siin tuleb aga välja ka see asjaolu, mille pärast Aristoteles Platonit (ja Sokratest) kritiseeris: et peamine ei peaks olema mingi abstraktne idee, vaid tähtsam on selle realiseerumine. Vaadeldaval juhul peaks ju rääkima ka õiglusest naise ja laste vastu, mis Sokratest ei huvitanud. Aristoteles tunnustas aga Sokratest kui esimest, kes otsis vooruslikule meelelaadile üldisi määratlusi, tuletades neid induktiivsest arutlusest üksikasjade alusel („Metafüüsika” 13.4.1078b18—19, 28—29).
Peab ütlema, et minu ettekujutus Sokratesest on mitmetahulisem, kui lavastusest välja tuli. Muuseas viitab ka Xenophon, et Sokratese surmamineku põhjuseks võis olla üsna tavaline hirm vanadusehädade ees. Surra on õige aeg siis, kui ees paistavad ainult vaevad: nägemine ja kuulmine lähevad viletsamaks, õppimine vaevalisemaks ja unustamine hullemaks. Kui midagi oli minu jaoks siin laval puudu, siis just sokraatilisest irooniast, vaimukusest ja paradoksidest. Xenophoni järgi ironiseeris ta oma sõprade üle, kes teda surmamõistmisest päästa püüdsid ja põgenema ärgitasid: „Kas te teate mõnda kohta väljaspool Atikat, kuhu surmal pole ligipääsu?” Ja kui sõber ütles, et kõige raskem ei ole taluda niivõrd surma ennast, kui seda, et ta ebaõiglaselt surma mõisteti, siis Sokrates vastas teise pead silitades ja naeratades: „Mu armas Apollodoros, kumba sa oleksid tahtnud näha, kas seda, et mind mõistetaks surma õigusega või ebaõiglaselt?” (Xenophon, „Sokratese apoloogia” 28.6—8). Vahest natuke liiga leebe ja liiga vähe terane tundus mulle Sokrates lavastuses — mees, kes tajus ikka oma üleolekut teistest.
„Sokratese apoloogias” kirjutab Platon, et mehe enda meelest oleks ta oma tegevusega ära teeninud riikliku austusavalduse pidusöögi näol Prytaneionis — siis praeguse analoogia järgi umbes nagu teenetemärgi koos kutsega presidendi vastuvõtule. Selle asemel valis Sokrates surma, sisuliselt enesetapu, kuna tal oleks olnud ka pääsemisvõimalus. Surma kohta on „Sokratese apoloogias” hästi öeldud, et seda kardetakse, kuid keegi ei tea sellest midagi, kas see on hea või halb, võibolla on see hoopis suurim hüve (29a6—8). Ka dialoogis „Kriton” ütleb Sokrates, et vana mees ei tohi ahnelt elu külge klammerduda (53e1). Sokratese surmaminek meenutab tragöödiakangelaste enesetappu, kes eelistasid austusväärset surma laiduväärsele ja autule elule, kuigi tragöödiates oli sel puhul tegu parimas eas meestega. Aga nagu tragöödiateski, mõjutab kangelane pärast oma surma ümbruskonda, kaasaegseid ja järelpõlve nende mõtetes ja tegudes veel rohkemgi kui elavana. Nii on ka Sokratese legendi mõjuvus seotud suurel määral tema vabatahtliku surmaga. Nagu tragöödiakangelast Aiastki, ei pane ka Sokratest oma otsusest loobuma ei sõprade palved ega naise anumine ja laste nägemine.
Sokratese keskendumises vaimule ja hingele kõige kehalise asemel avaldub kogu tema ja tema järgijate eluvaade. Muidugi on see ebamaise idee ihalus ja enamasti kättesaamatu tegelikus elus, rääkimata sellest, et on äärmiselt ebapraktiline viis elus hakkama saada. Lõpuni sellist filosoofiat järgida olekski utoopiline — vähemalt niikaua, kui olla oma maises kehas. Isegi küünik Diogenesel (Sokratese-Platoni kooli järglasel), kes oli kõigest materiaalsest loobunud, oli vaja tünni, kus elada (ja seda lõunamaa oludes!).
See, et Sokrates oli kõige targem mees, oleks aga võinud etenduse jooksul selgemini välja tulla kui ainult sõnades. Tahtnuks kuulda, kuidas ta tõe teiste suust oma „ämmaemandakunstiga” päevavalgele toob, kogeda tema vaimukust ja terast mõtet. Eriti kuna tema vastaspool esines väga eredalt ja jõuliselt. Laval välja toodud räpane, küüniline ja omakasupüüdlik poliitika ja selle esindajad loovad ülimalt selged seosed tänapäevaga. Lavastuses ja näitlejatel on see kõik haaravalt esitatud. Oleks oodanud aga suuremat jõudu positiivse poole pealt — vooruse idee võinuks ju tugevamini kõlama jääda.
Lavapilt oli napp, aga ilmekas. Filoloogi südame tegid eriti soojaks kreekakeelsed moraalifilosoofiast pärit sõnad, mis taustal veiklesid, kõik õigete rõhkudega ja puha. Kui neist ka midagi vaatajatele arusaamatuks jäi, siis hea õhkkonna lõid nad ikka, nii et tore leid. Mis aga jäi ebamääraseks ja mille mõju oma sümboolsuses küll kõigini ei jõudnud, oli lava puhtakstegemine loo lõpul. Tahtnuks näha seda, mis jääb, mitte seda, mis kaob. Eks kaob ju niikuinii, kes seda ei teaks, aga Sokratese vaimust on palju alles, mis võiks silme ette jääda.
Sokratesest sai demokraatia ohver, tema surma põhjuseks oli ta oma sõnul „Apoloogia” järgi rahvahulkade laim ja kadedus, mõnede tähtsate tegelaste enesearmastuse riivamine. Eks ole ka demokraatiat erinevat liiki, moraalsemat ja sallivamat või siis ülbemat ja korrumpeerunumat. Ka Kreekas võis mõlemaga kokku puutuda. Lavastus pani mõtlema, mida tähendavad ja millist kohta täidavad inimese elus vaimsus ja materiaalsus, kehaline ja hingeline olemus. Aga kas on just mõistus see, mis vaimse juurde viib ja hinge arendab, nagu uskus Sokrates, selle üle võiks jäädagi vaidlema. Teatriskäik pani liikuma tunded, mis keerlesidki inimese ja võimu, riigikorra ja inimese sisemise korra ümber. Et ei tohi näiteks olla liiga tark, sest see tekitab teistes hulga paksu verd. Ja et surm pole sugugi see, mida elus peaks kõige rohkem kartma. Aga kui tahad end säästa, on kõige ohutum sulada massi sisse, siis pole miskit karta. Võimu ja rahaga ning nende nimel võib ka kõige ausama mehe maha tampida.
Toimetaja: Valner Valme