Arvustus. Renate Keerdi "Vaimukuskuss" annab sõna kunstile
Lavastaja: Renate Keerd
Näitlejad: Kait Kall, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius, Priit Pius
Heli- ja valguskujundus: Renate Keerd
Tehnilised lahendused: Enar Tarmo
Esietendus Von Krahli teatris 3. veebruaril
Lavastaja Renate Keerd on ise oma lavastuse pealkirja "Vaimukuskuss" häälduse kohta öelnud, et valesid vastuseid ei ole - häälda, kuidas tahad, kõik vastused on õiged. Ja võib öelda, et see on kogu lavastust koos hoidev selgroog.
"Vaimukuskuss" seab vaataja ette neli tegelast, kes tegelevad... millega? Iseendaga, elu mõtte otsimisega, oma tegevusele mõtte andmisega, diivanitest uue reaalsuse loomisega tühjas ruumis? Mitte millegi ja samas kõigega. Eluga. Mõtte kvaliteedi ees lasubki vastutus igaühel endal. Keegi võib ju juhtnööre anda nii elu kui kunsti mõistmisel, kuid elama peab ise - see võiks olla "Vaimukuskussi" üks sõnumeid. Keerd ei ole tegelaskujudele andnud identiteete, lavakujundus on minimalistlik, tekst on igapäevane ja kõigest sellest "tavalisest" loob Renate Keerd poeesiat ja muusikat. Teatrit.
Iga uus on taasavastatud vana
Renate Keerd loob minimaalsete vahenditega ja Enar Tarmo tehniliste lahenduste abil lihtsa lavaruumi, kus laseb särada näitlejal. Keerd võtab lahti inimese eluringi selle lihtsuses ja keerukuses, absurdses loogilisuses, ja paneb ta kokku tagasi ka. Ja keerab vahel vindigi peale, lastes grotesksetel ja ülepaisutatud elementidel looga ja loos mängida. "Vaimukuskuss" kirjutab igasuguse kahtluseta alla manifestile, mis kutsub inimkonda end mitte liiga tõsiselt võtma. Neli meest laval muutuvad spermatosoididest vanainimesteks, marionettidest tsellofaanvuntsidega tegelasteks. Keerd rikastab iga väljakäidud mõtet ja ettepanekut teise tasandi ja uue kihiga. Nii saavad kohmetutest ja kohmakatest T-särkides meestest järgmisel hetkel lihtsa koreograafiaga ajaringi tähenduse edasikandjad, katkine madrats muutub elualge sümboliks.
Füüsiline poeetilisus annab lavastusele väärtuse ja mõtte. Sõnateatrist tuntud näitlejad, vennad Piusid, Kait Kall ja Karl-Andreas Kalmet sooritavad füüsilisi trikke ausalt ja vahetult. Neliku vahel on laval nauditav sümbioos, kogu tegevustiku õnnestumine püsib nende õlul ja energial. Ei tea, kas tulenes see esietenduse lavanärvist, aga lavastuse esimeses pooles oli tegevuse jõulisem ja edasiiviivam pool vendade Piuside poole kaldu. Ruttu jõudis neile järele ja muutus lavastuse üheks säravamaks tegelaseks Karl-Andreas Kalmet. Kait Kall jäi eredalt meelde koomilistes stseenides ja eriti lavastuse lõpustseenis.
"Vaimukuskuss" viib vaataja absurditeatri õhustikku, pakkudes nii lavaliselt kui keeleliselt naudingut Ionesco ja Becketi loomingu gurmaanidele. Samuti on Keerd lavastusse pikkinud mitmeid viiteid tuntud filmi- ja tantsuklassikutele, kuid suudab sinna lisada niisuguse annuse oma käekirja, et nähtu saab värske mõtte.
Kunst iseeneses
Tegelikult on mitmeti mõistetav (kui üldse mõistetav) pealkiri tabav viis esmaseks kokkupuuteks kunstiteosega. Pealkiri, millest igaüks võib omamoodi aru saada, tähendab, et peas tekkiv segadus, seosed, mõtted ja ootused lasevad loomingut vastvõtvatel tundlatel erksust treenida. Lavastaja võtab absurdihõngulise pealkirjaga (taotluslikult või mitte) äraseletatud kunstiteose vastase positsiooni.
On saanud poliitiliselt maastikult termineid laenates "uueks normaalsuseks" loominguliste vibratsioonide ja sisu liigne lahtiseletamine. Ju kardetakse valesti mõistmist, jääda kaugeks ja arusaamatuks. Selles mõttes on Renate Keerdi lavastus sõõm värsket õhku - vaataja saab tagasi vabaduse ja õiguse lavastust mõista, nagu ta tahab ja ka kunst saab rääkida enda eest. Igaüks saab ise mõista, vaadelda, aru saada, võtta sealt just selle emotsiooni, mis teda puudutab. Milline on vale, milline õige vastus, sellele Keerd loomingulises raamatus omaeette peatüki õigust ei anna.
Renate Keerdi jaoks on see lavastus kindlasti järjekordne tugev kannakinnitus sõnateatrilaval. Tulemus kinnitab, et postmodernsuse ajastul teatris, mil füüsilised ning kollektiivsel loomemeetodil põhinevad lavastused võtavad võimust ning kaugenevad järjest enam valmiskirjutatud tekstist kui teatri algtõukest, on troonile astumas nimelt etenduskunstnikud, mitme loomingulise žanri vahel balansseerivad ja sellest inspireeruvad loojad. Veel mõnda aega tagasi kindlalt alternatiivsel kursil püsinud füüsiline "bändi" teater hakkab jõudma peateele.
Toimetaja: Valner Valme