Jaan Tooming. Teatrikriitikute orgiad
Lavastaja ja kirjanik Jaan Tooming kritiseerib teatrikriitikat.
Teater on kollektiivne kunst, ka vägev lavastaja vajab häid näitlejaid. Muidugi on võimalus, kus väega lavastaja suudab keskpärased näitlejad tõsta kunsti tasemele, kuid see on siiski harv nähtus. Tavaliselt keskpärased näitlejad summutavad hea lavastaja väe või keskpärane lavastaja sureb heade näitlejate käes. Äärmiselt harva sünnib suurepärane lavastus, sest selleks on vaja, et vägeva lavastaja vägi saaks mitmekordseks vägevate näitlejate väe kaudu. Ja nii sünnivad tavaliselt keskpärased lavastused, kus pole väge ega kunsti. Kus lobisetakse etteantud teemal või vingerdatakse muusika saatel. Nüüd on kombeks end ka Eestis laval alasti võtta, Saksamaal on see tava juba ammu ja nauditakse ka vanade naiste lotendavat ihu. Ja kriitikud vinguvad kooris, et see ongi kunst, tänapäeva kunst. Kuigi sõna "kunst" pole tänapäeval just moodne sõna .
N099 püherdab kõntsas, teeb röökivat tragöödiat Savisaarest jne. Ning kriitikud karjuvad jälle, et see on vapustav. Igavad draamad ja igavad elulähedased komöödiad - kriitikud jälle pröökavad: oh, kui hea! Ja lõpuks vaataja arvabki, et nii peabki olema, sest targad kriitikud ütlevad nii. Käis hirmus poleemika, kas ikka keelata meedias anonüümsed kommentaarid, osati nii tehtigi. Kuigi osaliselt oli ju kommenteerijaid huvitavam lugeda kui ametlikke kriitikuid, sest kommenteerijad ütlesid välja vaataja arvamuse. Kuid kriitik on nii "tark", et ta ei hooli vaataja arvamusest, kriitik juhindub oma maitsest või maailma trendidest või loetud teooriatest.
Ja nii kirjutavadki arvustusi etenduste kohta mingid neiud, kes olevat teatriteaduse tudengid. Neid on kogenud teatriinimesel piinlik lugeda, sest nende "arvustus" koosneb peamiselt näidendi ülevaatest ja arvustaja isiklikust maitsest, tähtis ei ole neil etenduse analüüs ega ka lavastaja ja näitlejad mitte. Näitlejaid nimetatakse tihti kiitvalt, kuigi on teada, et nad kehvalt mängivad, lavastaja tööst aga pole sel sinisilmsel kriitikuhakatisel õrna aimugi.
Ülespuhutud NO99, hallitanud Vanemuine, üksluine Draamateater ja mahakäinud Linnateater ei suuda tõusta kunsti tasemele. Ollakse rahul, kui rahvas käib veel teatris ja kui kriitikud laulavad kiidulaulu. Minu elu igavaimad etendused on olnud Mati Undi lavastatud "Burgundia printsess" ja tema lavastatud Tammsaare. Õnneks ma olin välja maganud ega jäänud tukkuma, kuid piin oli olla neil etendustel. Kuid kriitikud kisasid kooris kiidusõnu. Pärast seda ei usalda ma ühtegi kriitikut. Ma ei usalda ka teatreid ja teatritegijaid. Olen vaba ja valin ainult huvitava autori järgi.
Eriti naljakad on need kriitikute orgiad, kus lausa mõnuga kiidetakse või karjutakse maha erinevaid etendusi. Pille-Riin Purje peaks kogenud kriitik olema, kuid piinlik on lugeda tema kirjutisi, mis nõretavad mingist sentimentaalsest ja tühjast teatrikummardamisest. Jaak Allik ei oska kirjutada muust kui mingist sotsiaalsest teatrist. Heili Sibrits kiibitseb NO99 ümber, sisusse laskumata või oskamata asja tõelist sisu näha. Tõelist arvustust pole enam olemas. Oli kord Woldemar Mettus, kes kirjutas ehtsaid portreid näitlejatest, ja kes oli arukas arvustaja. On veel Lea Tormis, kes oskab teatrit näha. Ja ka Lilian Vellerand. Need daamid on oma ala meistrid, analüüsivad ja objektiivsed. Kuid kus ja mida õpivad praegused noored arvustajad, on tõeliselt arusaamatu. Aga iga orgia lõpeb kord ning siis tuleb pohmell ja kassiahastus. Nii võib juhtuda ka praegu ning oleme fakti ees, et tõelist kunsti meil teatris enam polegi ning kuningas on ihualasti.
Toimetaja: Valner Valme