Arvustus: Shakespeare’i Globe’i rändav “Hamlet”
Publik peab teatrist lahkuma siiski lõbustatuna ning heatujulisena. Ja eks vahelduseks ole selliseidki “traagilisi lõppe” väga vaja.
“Hamlet”, Shakespeare’i Globe, esietendus 18. aprillil 2014, Eestis 16. ja 17. mail
Autor: William Shakespeare
Lavastajad: Dominic Dromgoole ja Bill Buckhurst
Helilooja/Muusikaline kujundaja: Bill Barclay
Lisanduv originaalmuusika: Laura Forrest-Hay
Kunstnik: Jonathan Fensom
Kostüüminõustaja: Laura Rushton
Koreograaf: Stan Williams
Lavavõitlus: Kevin McCurdy
Hääl ja dialekt: Martin McKellan
Lavastaja assistendid: Tatty Hennessy ja Alex Thorpe
Osades: Keith Bartlett, John Dougall, Ladi Emeruwa, Phoebe Fildes, Miranda Foster, Naeem Hayat, Beruce Khan, Tom Lawrence, Jennifer Leong, Rãwiri Paratene, Matthew Romain, Amanda Wilkin
Läinud kuu 26. päeval möödus 450 aastat William Shakespeare’i sünnist. Selle tähistamiseks alustas Shakespeare’i Globe kahe-aastast maailmaturneed, mille käigus mängitakse “Hamletit” 205 riigis. 16. ja 17. mail oli ka eestlastel võimalus “Hamletit” Shakespeare’i-aegses teatrikeeles näha.
Lavastuse kavalehel on rõhutatud, et Globe’i trupp rändab kõigi maailma rahvaste juurde, et etendada “Hamletit” suures hulgas erinevates unikaalsetes ja mõjusa atmosfääriga mängupaikades, linnaväljakutest rahvusteatriteni. Kui Tallinnas võis “Hamletit” näha tõesti erakordse auraga paigas (keskaegsete müüride vahel Linnateatri Lavaaugus), siis Tartu kahjuks millegi samaväärsega vastata ei suutnud. Globe’i näitleja Amanda Wilkini sõnul on oluline, et trupp näeks publikut ning seepärast oli Linnateatri Lavaauk ka loomuliku valguse mõttes suurepärane mängukoht.
Kui nüüd Lavaaugu kõrvale seada Vanemuise Suure maja saal, siis viimane tundub 400 aasta taguseid teatritraditsioone järgivale lavastusele küll üsna kohatu. Kuigi ilmaga on alati teatav risk, võinuks Teater Vanemuine siiski kaaluda mõnda vabaõhumängupaika, et muuta see erakordne sündmus nii publikule kui ka trupile veelgi meeldejäävamaks. Mööda maailma rändav trupp näeb ju küllalt hämaraid saale – palju põnevam lavaruum olnuks kas või Emajõe-äärsel Supilinna kiigeplatsil.
Et Globe’ist lähemalt rääkida, tuleb kohe alguses öelda, et nii inglise kui ka muu Euroopa teater toimis sajandeid rändtruppide näol. Enne esimesi teatrimaju (Londonis Rose ja Globe) käisidki trupid linnast linna ning mängisid kirikutes, kõrtsihoovides, laatadel jne jne. Nii on üsna tõenäoline, et 17. sajandi esimesel poolel Põhja- ja Ida-Euroopas ränadvad inglise teatritrupid mängisid Shakespeare’i näidendeid ka mõnes tänapäeva Eesti suuremas linnas. Sest juba 1610. aastal avati inglise truppidest innustudes Gdanskis teatrimaja, mis sarnanes Londoni Fortune’i teatrimajaga.
Kümme aastat pärast Globe’i teatrimaja võimalikult autentsel kujul taasrajamist 1997. aastal alustasid 400-aastase pausi järel etenduste andmist ka Globe’i rändtrupid. On selge, et Shakespeare’i Globe’i rändteater erineb tänapäevasest paiksest teatrist eeskätt lihtsuse ja vahendituse poolest. Ent kui lisame siia veel ka ligi poole tuhande aasta vanuse teatrimeetodi, on tulemuseks väga eriline ja köitev etendamiskunst.
Kuna rändteatrid on ühelt poolt olnud sunnitud lihtsustama-lühendama näidendeid, teisalt aga vähendama miinimumini teatri dekoratsioonide-rekvisiitide arsenali, annab see võimaluse esile tõusta näitlejal ja tema mängul. Linnateatri Lavaaugus nähtud “Hamlet” oligi sellevõrra ehedam ja vahetum.
Globe’i näitlejaid iseloomustas jõuline ja väljendusrikas mäng, trupp mõjus ka tervikuna väga ühtlase ja kokkuhoidvana. Rännates vist teisiti ei saagi. Näitemängu kandvamaid ja raskemaid rolle mängivaid näitlejaid Ladi Emeruwa’t (Hamlet), Phoebe Fildes’i (Ophelia) ja Keith Bartletti (Claudius) iseloomustab aga äärmine psühholoogiline täpsus – vaataja mõistab situatsioonide keerukust, kuhu tegelased on sattunud, ent ometi ei muutu mäng seejuures sugugi halliks ega rusuvaks. Ehk vaid Miranda Foster’i Gertrud jääb oma emotsionaalsuselt ülemäära teatraalseks ega haaku seepärast kõige paremini lavastuse üldise tundetooniga.
Olgu öeldud, et vaatlusalune rändtrupp on kultuuriliselt väga kirev – brittide kõrval astuvad üles ka näiteks Nigeeria päritolu Ladi Emeruwa, Hong Kongis sündinud Jennifer Leong, Pakistani päritolu Naeem Hayat ning uusmeremaalane Rãwiri Paratene. Kuigi Londoni kui rahvastepaabli kontekstis pole siin midagi erilist, siis käsiloleva turnee puhul tundub, et mitmekesise näitlejaperega püütakse muu hulgas rõhutada ka Shakespeare’i loomingu universaalset mõju kõigile maailma rahvastele. Ja ega siin tühja lokku taotakski – Shakespeare on jätkuvalt kõikjal väga oluline.
Rändajaile omaselt püüab ka Globe’i rändtrupp võimalikult vähese kraamiga hakkama saada. Lavaruum on külgedelt ja tagant piiratud kangastega, mööblit markeerivad kastid. Ka rekvisiitide ja kostüümidega pole liialdatud. Kõike on täpselt nii palju, kui hädapärast tarvis. Sest lõpuks manavad lavale Helsingøri lossi ja selle asukate traagika ikkagi näitlejad. Ainsa vihjena tänapäevale võib tõlgendada lavaruumi taustale asetatud transpordikonteinereid, mida kasutatakse nähtavasti garderoobi ja lavatagusena.
Ära vääriks märkimist üks huvitav nüanss, mida tänapäeva Euroopa teatripraktikas enam eriti sageli ei esine. Näiteks astub keset etendust (hoolimata sellest, kas ja kui traagiline hetk parasjagu käsil on) publiku ette näitleja, kes palub mõnel pealtvaatajal saada osaliseks mustkunstitrikis, mil pole lavastuse sisulise küljega mingit pistmist. Aga ometi mõjub selline kaasaja tähenduses arusaamatugi mängust väljaastumine vaheldusrikka ja meeldivana.
Samuti näib (küll välja ütlemata) kõlama jäävat mõte, et teater peab olema siiski lõbus ja eeskätt meelelahutus. Seda väljendab kõige paremini “Hamleti” lõpp. Lava on alles laipu täis, kui korraga algab rõõmus muusika. Kulisside tagant astuvad välja laulvad-tantsivad näitlejad, kes siis surnud järgemööda (vähemtähtsad ikka enne) “üles äratavad” ning üldisesse laulumängu kaasavad. See võib ju tõsise teatri sõbrale, kes armastab pikka ja hästi välja mängitud agooniat nautida, mõjuda totra ja tobedana, kuid vana inglise teater ei näi seda mõtteviisi toetavat. Publik peab teatrist lahkuma siiski lõbustatuna ning heatujulisena. Ja eks vahelduseks ole selliseidki “traagilisi lõppe” väga vaja.
Sedakorda sai keskaegsest inglise teatritraditsioonist osa küll vaid mõnisada teatrisõpra, kuid loodetavasti on meil aktiivseid klassikalise Shakespeare’i teatri huvilisi, kes püüavad mõnda Globe’i rändtruppi taas Eestisse meelitada. Kas siis “Hamleti” või millegi muuga. Igatahes tasuks seda teha, sest eesti kaasaegse teatri kõrval oleks vähemalt kord aastas midagi väga lihtsat ja vahetut meeldiv vaadata.
Toimetaja: Tõnu Pedaru