Teatriauhindade nominent Grete Gross: mind huvitab kõige rohkem loomulik liikumine
Koostöös teatriga NO99 hakkavad ERR kultuuriportaalis ilmuma intervjuud Eesti Teatriliidu ja Eesti Kultuurkapitali teatri aastaauhindade nominentidega. Pidulik auhinnatseremoonia toimub tänavu teatris NO99 27. märtsil. Avaldame intervjuu Grete Grossiga.
Koostöös teatriga NO99 hakkavad ERR kultuuriportaalis ilmuma intervjuud Eesti Teatriliidu ja Eesti Kultuurkapitali teatri aastaauhindade nominentidega. Pidulik auhinnatseremoonia toimub tänavu teatris NO99 27. märtsil. Avaldame intervjuu Grete Grossiga.
Kuidas su lavastused sünnivad?
Igaühel on isemoodi sünnilugu, enamasti on esmalt idee, soov midagi öelda, kuid mitmel korral olen inspiratsiooni saanud ka rõivastest-kostüümidest. "Ahelate” jaoks lasin ma näiteks õmmelda ühe kleidi, mis pidi ideaalselt kangal liikumiseks sobima, aga kui uhke disaineritöö lõpuks minu seljas kangale jõudis, mõistsin, et ta jääb mulle igapidi ette. Kleit aga unarusse ei jäänud, vaid sai hoopis alguseks soolo-tänavakomöödiale, kus võimukas neiu Elina publikust endale tulevase valib ja kaunis pulmakleidis abiellub.
Sa oled õppinud Lahti tsirkusekoolis. Milline on Lahti kooli eripära ja tugevus?
Üks suur eripära on see, et nad ei võta vastu üksnes tsirkuseartiste. Kui teistesse koolidesse tuleb minna oma kindla juba treenitud erialaga, siis minu klassis olid pooled ilma tsirkusetaustata: tantsust, teatrist, parcour'ist, capoeirast. Minu jaoks oli väga rikastav koos nendega tööd teha, mõistsin, et olin juba päris korralikus kastis, arvates, et küll ma tean, mis tsirkus on. Aeg-ajalt tuleb võtta hetk mõtlemaks, et kus ma nüüd endaga olen, siis mõistan, et võimalusi on palju rohkem kui ma endale ette kujutan.
Soomes on tsirkus number üks hobi, noorte hulgas on see isegi populaarsem kui jalgpall ja teised spordialad. Aga seal on tsirkus tegutsenud ka pikemalt ja välja kujunenud tugev toetuste süsteem. Ka Eestis tegeleb tsirkusega üha rohkem lapsi, ma ei tea küll, kui paljud neist artistiks saada kavatsevad, aga ega minulgi seda algselt plaanis polnud, lõpuks lihtsalt ei saanud pisikust lahti.
Kuidas tekkis lavastus "Ahelad”?
Koolis anti kahenädalane ülesanne valmistada esitamiseks midagi uut. Midagi, mida sa ei ole kunagi varem teinud. Idee algas sellest, et ma olin alati tahtnud oma kangast värvida ja ma teadsin, et vana tuleb pea uue vastu vahetada - mõtlesingi, et see oleks viis kangas vääriliselt puhkusele saata, et aga põnevam oleks, otsustasin ta ära värvida esinemise käigus. Kui ma selle juurde muusikat otsisin, uuris treener, et kas ma midagi põnevamat ei leiaks kui mõni muusikalugu. Nii tegin teoks oma ammuse unistuse ühtistada tsirkust mu suure kire, luuletamisega. Kirjutasin end tühjaks sees kripeldanud mõtetest ja sündis “Ahelate” esimene versioon.
Kui “Ahelad” kooli lõputööna valmis sai, mõistsin ma, et seal on veel midagi olulist peidus, et ma tahan sellega veel edasi töötada. Võtsin lisaks kasutusse võrgu ja kaevusin sügavale teemadesse. "Ahelad” on eneseotsing, võitlus iseendaga. Ma inspireerun Jaan Kaplinski poeemist "Hinge tagasitulek”. See etendus on nagu teekond: kõigepealt vangisolemine, jõudmine allasurutud tunneteni nagu viha, häbi, valu, nende vastuvõtmine ja nendega leppimine, tabula rasa, tagasi algusesse jõudmine ja viimaks valge kanga kõikide elu värvidega katmine.
Mida see nominatsioon sinu jaoks tähendab?
Suur üllatus. Tohutu au. Ma tõepoolest ei osanud seda kuskilt poolt oodata. Ega ma ei osanud ette kujutada, et keegi võiks panna tsirkuse kõrvuti teatri ja tantsuga ning mul on väga hea meel, et see juhtus. Ma arvan, et see ei ole oluline mitte ainult mulle, vaid kogu tsirkusekogukonnale. Lootust on!
Mis on sinu jaoks uus tsirkus?
Kui päris korrektne olla, siis uus tsirkus on juba möödas. Me räägime kaasaegsest tsirkusest. Uus tsirkus on see, mida teeb näiteks Cirque du Soleil – loomad on juba väljas, kunstiliselt pakub juba enamat, aga ta on pigem siiski meelelahutus ja selles ei ole enamasti mingit sõnumit.
Kaasaegne tsirkus algas 1970ndatel-80ndatel algselt Prantsusmaal. Oluline on see, et on tekkinud täispikkade lavastuste vorm, milles on oluline terviklik idee ja sõnum – et ei ole lihtsalt seitse minutit minu numbrit ja siis see on läbi, järgmine.
Milline on Eesti kaasaegse tsirkuse skeene?
Meil on peaasjalikult hobikoolid: Tsirkusestuudio Folie, Oma Tsirkus koos Akrobaatikakooliga, Tsirkusekool ja Partnerakro, aga on tekkinud ka väiksemaid rühmi, lisaks teistele muidugi mustkunstnikud ja klounid. Ja siis on veel austraallane Dan Renwick, kes on tulnud siia ja loonud igakuise tsirkuse vaba lava ja treeningkeskuse Open Tsirkus Stage.
Inimesi on iseenesest üsna palju, mitmeid tsirkuse asja ajajaid ja palju erinevaid visioone. On loodud ka Eesti Kaasaegse Tsirkuse Keskus, kes kõik erinevad rühmad kokku toob ja ühise asja nimel tegutseb.
Noori tuleb järjest juurde. Lizeth Wolk lõpetas minuga samal kursusel, Ireen Peegel õpib hetkel veel Lahtis ja Kert Ridaste Stockholmis.
Sa oled selle pilvekiigu, millega sa töötad, suuresti ka tehniliste lahenduste poolest ise välja mõelnud.
Pilvekiiguga alustasin ma 2009. Algul oli see ühekordse, nüüd kahekordse kangaga, Soome minnes lisasin teise korruse. See on põhimõtteliselt nagu võrkkiik, kaks erineva pikkusega kangast teineteise all, ainult et kinnitused on laes. Ma saan liikuda kahe kanga vahel, teha kõrgelt alla kukkumisi, luua sõlmi – põnevust ja vabadust jagub.
Mind huvitab kõige rohkem loomulik liikumine – mis kujundeid ma suudan sellest kangast luua, kuidas ma suudan seda võimalikult mitmekülgselt kasutada. Kuidas trikiga midagi jutustada ning kuidas oma vahendiga üheks saada.
Milles seisneb sinu igapäevane treening?
Praegu on mu treening veidike peatunud, sest ma käisin just põlveoperatsioonil. Nii et ma treenin lihtsalt oma jalga nii palju kui võimalik ning sellele lisaks ülakeha. Aga ideaalis teen ma umbes viis tundi päevas trenni. Üldfüüsiline jõutreening ja tund-paar kanga peal. Kuna hetkel ma treenin ka koos oma partneriga paarisakrobaatikat, siis sellele läheb ka paar-kolm tundi. Pärast seda tuleb venitus ja keha korrashoid, et ennast katki ei teeks. Alati muidugi ei saa nii palju trenni teha - hästi palju on reisimist ning lavastuste esitamist.
Nüüd lähen ma nädalaks Rootsi suurele tsirkusemessile, kus pean suutma suurtes festivalidekorraldajates ja teatrimajade produtsentides oma töö vastu huvi tekitada. Tsirkus on selline ala, kus pigem soositakse isiklikke kontakte.
Nii et sa oled lisaks veel ka iseenda produtsent?
Põhimõtteliselt küll. Loodetavasti ühel hetkel leian ka kellegi, kes teeb selle töö minu eest ära, aga hetkel tean ise kõige paremini, mida ja kuidas teha soovin.
Milline on rahvusvaheline kaasaegse tsirkuse skeene?
Põnev ja eriilmeline. Rootsis ja Soomes on väga tugev tsirkus. On tekkinud Põhja-Balti võrgustik, milles tugevad Põhjamaad üritavad oma kogemustega väikeseid Baltimaid järgi aidata. Prantsusmaa, Belgia, Holland ja Itaalia on väga tugev tsirkuse keskpunkt, kus pidevalt toimub sündmusi ja kuhu on väga raske end sisse saada. Prantsusmaa on koht, kuhu kõik tahavad ja kus tsirkuseartiste koheldakse tohutult hästi. Prantsusmaa on väga uuenduslik, nemad otsivad alati midagi teistsugust, Kanada on jällegi üsna tehnilise läheneminesega.
Millised artistid on sulle inspireerivaks eeskujuks ja mis sulle nende juures meeldib?
Brasiillastest vennad Luis ja Pedro Sartori do Vale. Luisi viimane lavastus oli žongleerimisetendus, kus nad kasutasid valgeid õhupalle, mis lendavad käest ära – mis on vastupidine žongleerimisele, kus mõjub maa külgetõmbejõud. See oli kaunis ja naljakas, väga paljude põnevate tehniliste lahendustega.
Üks mu suurimaid iidoleid on Iona Kewney. Tema on selles mõttes huvitav artist, et ta ei valmista oma lavastusi kunagi täielikult ette, vaid viib ennast füüsiliselt ja vaimselt vajalikku seisundisse ja kui ta saabub lavale, siis hakkab maagia juhtuma. Tal on kindlad asjad, mida ta teab, et ta etenduse käigus teeb, aga ei tema ise ega publik tea kunagi täielikult ette, mis juhtub.
Ma osalesin eelmisel suvel Kewney kahepäevases töötoas. Ma avastasin selle jooksul endas tohutu energia, mingi friigilikkuse - sellist laadi liikumise, mida ma endalt ei osanud oodatagi. Seepeale tundsin, et ma lihtsalt pean Kewney'ga koostööd jätkama
Ma hakkangi tegelikult temaga varsti koostööd tegema, sest "Ahelad” on minu jaoks tegelikult veel work-in-progress. Kewney aitab mul jõuda selle olemuseni ja liikumisviisini, milleni ma ise nii lihtsalt ei jõua.
Kuidas sa näed oma erialast tulevikku?
Ma unistan sellest, et mul oleks oma püsiv koht Eestis, kus mul oleks võimalik töötada, lavastusi luua ja välja tuua. Aga ka mujalt lavastusi kutsuda. Kas või kord kuus näha Eestis maitsekat ja kõrgetasemelist tsirkust oleks meeletult tore.
Ma tunnen, et hetkel olen ma katsetusfaasis. Näiteks mõned mu treenerid ütlesid mulle kohe, et kui sa Soomes ära käid, ära Eestisse tagasi küll tule. Ja Soome treenerid kartsid ka, et vat ei tea, aga siin ma nüüd olen ja soovin proovida, mis siin ära teha annab.
Aga mida sina kardad?
Seda, et üritad ja üritad, aga siis, noh, väsid ära, kui ei märgata. Aga veel ma siit pageda ei kavatse, pigem naudin seda vabadust olla pioneer ja luua midagi Eesti jaoks täitsa uut.
Toimetaja: Kaspar Viilup