Teatrikommentaar. Armastus teeb silma ja sõna sügavaks
Tahan sõnadega puudutada üht hetke Kersti Kreismanni sünnipäevaetendusest. Reedel mängiti Draamateatri suurel laval Lauri Sipari ja Liisa Urpelaineni näitemängu "Julia ja Romeo", mis tavapäraselt mängukavas teatri Maalisaalis.
Soomlaste näidendi pealkiri on „Romeo vs. Julia“. Ainuüksi tegelaste nimede järjekorra ümbertõstmine – „Julia ja Romeo“ – Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanni rühmatööna sündinud kammerlavastuse pealkirjas on otsekui galantne sünnipäevakink, aga ka sisuliselt igati veenev.
Ei, ma ei kavatse arutleda, kas näitemäng ise on kõigiti juubelivääriline.
Kui lavastuse vältel kõlavad, helilindilt või vahetult, Shakespeare'i „Romeo ja Julia“ tekstikohad, mõlema näitleja kordumatu häälega, tunde- ja mõttetäpse värsitajuga esitatud, kaalub see üles vahepealse märksa proosalisema teksti.
Aga hetk, mis 27. jaanuari eriliselt etenduselt mällu sööbis, on hoopis vaikus.
Kaks näitlejat, kes koos lõpetanud Panso kooli V lennu ja olnud 45 aastat truud oma koduteatrile, Draamateatrile, istuvad laval ligistikku ja jäävad mõttesse. Vaadates kumbki kaugusse ja endasse, vargsi ka teineteisesse.
Ja saalis enam muud ei tahakski, kui nende mõtiskelust osa saada. Ja ei ole teatriolevikus olulisemat hoolt, kui aidata tihendatud mõttepausil kesta, intensiivse sisedialoogiga vaikust hoida. Sest siis tulevad meelde mitmed Kreismanni ja Veinmanni mängitud rollid, nii üheskoos kui eraldi: Shakespeare´ist ja Bergmanist Madis Kõivuni, Ibsenist ja Tšehhovist Andrus Kivirähkini...
Ja needki rollid tulevad kummalisi radu pidi ligemale, mida näitlejad ei ole mänginudki, aga võinuksid ja võivad.
Loomulikult meenub Tammsaare, kelle sünnipäev on täna, 30. jaanuaril.
Kersti Kreismann on mänginud Tiinat ja Karinit, Kõrboja Annat ja Evit ning Juuditit; Martin Veinmann Indrekut ja Pearut...
Ja üha seda jagatud lavavaikust kogedes, kuulatades, tunnetades hakkavad vargsi helisema mitmed Tammsaare sõnad ja mõtted. Aga iseäranis see Mauruse kaudu väljendatud mõte, kuis armastus teeb silma ja sõna sügavaks.
Selleks peakski olema aega, seda aega tulebki meil endasse koguda: igapäevaelus, ka juubeliteta argipäevis; teatrilava ja -saali ühises elukvintessentsis – aega armastuseks, mis teeb silma ja sõna sügavaks, õpetab jagama ja usaldama kõnekat vaikust.
Kommentaar oli eetris 30. jaanuaril Eesti Rahvusringhäälingu raadio kultuuriuudistes.
Toimetaja: Valner Valme