Doris Uhlich: ratastool on masin nagu iga teine
ERR kultuuriportaalile andis intervjuu Austria lavastaja Doris Uhlich, kelle verivärske tantsulavastus "Ravemachine" koos ratastoolis tantsiva koreograafi Michael Turinskyga, etendub Vabal Laval 26. ja 27. märtsil. Uhlich sai Eesti publikule tuttavaks sügisel etendunud lavastusega "alastusest enam".
Sinu värskeim tantsulavastus kannab nimetust "Ravemachine", tõlkes reivimasin. Kõigepealt, kuidas tuli mõte teha lavastus liikumispuudega tantsijaga, kes istub ratastoolis? Ja miks just reivitemaatika?
Üks minu eelnevaid tehnomuusikaga sooloprojekte oli "Universal Dancer", kus ma kasutasin lavastuses seadeldist, mis koosnes lauast, mille alla oli monteeritud pesumasina mootor. Pärast etendust sain aga tagasisidet inimestelt, kes olid tulnud etendust vaatama ratastoolis. Nad ütlesid, et neile see masin meeldib ja tahtsid teada, kas mul on edaspidi plaanis töötada ka liikumispuudega inimestega.
Selle peale ütlesin spontaanselt: "Ratastool on masin nagu iga teine, tehno on inspireeritud masinatest. Järelikult sobib tehnomuusika teile täiesti orgaaniliselt – teie oletegi tehnoeksperdid." See mõte jäi mind kummitama ning seetõttu võtsin ühendust ratastoolis tantsiva koreograafi Michael Turinskyga. Pean Michaelist kui huvitavast kolleegist kõvasti lugu. Küsisin, kas teda huvitaks ühiselt uurida, kuidas reagerib tema keha tehnosoundile?
Sellest koostööst sündiski "Ravemachine" – see on lavastus kahe väga erineva keha dialoogist ja vastasseisust, kus liikumise ekstaatiline energia on olulisem kui vorm. Otsisime liikumisloogikat, mis laeks keha energiaga nagu patarei.
Oled tuntud selle poolest, et oled oma lavastustes töötanud lisaks professionaalsetele tantsijatele ka näiteks vanemate inimestega ja nüüd siis ka liikumispuudega tantsijaga. Miks sa üldse katsetad erinevate inimgruppidega ja kas sa tunnetad erinevust?
Minu tantsuprojektide teemad varieeruvad ja tantsijad peavad sobituma antud projekti. Tegelikult mulle meeldib mitmekesisus - erinevad inimesed, erinevad kehad ja elulood, mis on nendesse kehadesse salvestatud.
Eelmise aasta septembris, kui esinesid Vabal Laval tantsuetendusega "alastusest enam", kiideti muu hulgas ülivõrdes lavastuse muusikavalikut. Kuidas muusika sind isiklikult inspireerib ja kuidas üldse toetab muusika koreograafi?
Kui alustasin lavastamist kümme aastat tagasi, siis alguses ei kasutanud ma üldse muusikat. Viimase viie aasta jooksul olen liikunud teises suunas, kuid mul on tunne, et muusika hakkab tulevikus jällegi väiksemat rolli mängima. Elame-näeme.
Samas, praegusel hetkel on muusika ja saund kütuseks nii kehale kui vaimule. Muusika on nagu tankla, kust saan oma projektidele eluks vajalikku toidet. Minu jaoks on muusika kehaline: ta tõstab oma käed, et haarata lavaruum oma embusse, et sirutada sõrmed publikusse ja neid puudutada.
Kui ma uurisin, milliseid lavastusi oled senini teinud, siis jäi silma, et oled väga palju kasutanud just tehnomuusikat. On siin tegemist isikliku muusikaeelistusega või oskad välja tuua mõne muu põhjuse?
Üheks ajendiks on see, et tehnot saab miksida ja uuesti remiksida nii, et tekib lausa sümfooniline ülesehitus. Kui poplugu kestab keskmiselt neli minutit, siis tehno puhul on võimalik remikse lõpmatuseni edasi arendada.
Minu tantsuprojektid on ajas muutunud järjest energeetilisemaks ja mulle tundub, et tehnosaund sekundeerib sellele kõige paremini. Ajaloolises plaanis näen paralleele undeground-liikumise ja tehnokultuuri ning muusika arengu vahel.
Sinu etendusi on kirjeldatud jäägitult haaravatena. Millist reaktsiooni sa vaatajatelt ootad?
Tahan, et vaataja oleks tunnetuslikult avatud, et kõik meeled oleksid teravad ja ärksad. Et me ei räägiks kunsti tarbimisest, vaid energiavahetusest ja jagatud kogemusest, et lava tunduks sama intiimsena nagu elutuba, et kaoks distants publiku ja laval toimuva vahel.
Oled nüüd esinenud Eestis juba mitmendat korda. Kuidas sulle tundub, oled sa publikuga saavutanud hea kontakti?
Mulle tundub, et eesti publik on avatud ja väga uudishimulik. Näib, et siinsed vaatajad on ära tundnud minu lavastuste vaimsuse ja nende inimliku tuuma. Loomulikult soovib iga kunstnik olla imetletud ja tunnustatud, kuid minu jaoks isiklikult on kõige olulisem äratundmine, et olen vaatajatele kohale jõudnud. See tajutav side vaatajaga, dialoog ja mõistmine ongi minu kui kunstniku tasu ja just seda olengi eelnevate esinemiste ajal Eestis kogenud.
Laupäevasele etendusele "Ravemachine" järgneb pidu, kus diskoriteks oled sina ise ning DJ Boris Kopeinig Viinist. Kas inimesed, kes tulevad etendusele, peaksid end kuidagi emotsionaalselt ette valmistama?
Ei ole tarvis mingit ettevalmistust! Tihti on nii, et kõige paremad elamused on seotud üllatusmomendiga, kui pole olnud mingeid erilisi eelootusi.
LISAINFO
26. ja 27. märtsil on Austria koreograafide Doris Uhlichi ning Michael Turinsky verivärske tantsulavastus „Ravemachine“, mis kujutab endast Doris Uhlichi ja ratastoolis tantsiva Michael Turinsky emotsionaalselt laetud duetti – tantsijate kehad reageerivad muusikale, alluvad rütmile ning ratastoolis tantsivast mehest saab tõeline reivimasin.
26. märtsi etendusele järgneb Vabas Lavas ratastoolireiv „Every Body Boom! All Machines Welcome!“, kuhu on oodatud pidulised nii ratastoolidega kui ilma. DJ-d on Boris Kopeinig ning Doris Uhlich Viinist. Uksed avatakse kl 20.30.
27. märtsi etendusele, mis algab kl 17.00, järgneb vestlus tantsijatega.
Lavastuse väljatoomist toetab Tanzquartier Wien‘i rahvusvaheline tantsu ja etenduskunstide võrgustik INTPA, Austria Riigikantselei ja Austria Euroopa, Integratsiooni ja Välisministeerium ning Austria Suursaatkond Eestis.
Toimetaja: Valner Valme