Ingomar Vihmar: Endlas võiks olla intuitsiooni ja südant (2)

Ingomar Vihmar (Foto: Postimees/Scanpix)
Tõnu Lilleorg
10.02.2015 13:07
Rubriik: Teater

Kui detsembris tuli uudis, et Endla uueks kunstiliseks juhiks saab Ingomar Vihmar, võtsid paljud seda üllatusena, sest on ju mees hea hooga lavastanud Draamateatris ning mingit põhjust 128 kilomeetri kaugusele kuurortlinna tööle suundumiseks ei näinud olevat. Intervjuus kultuuriportaalile räägib viimastel aastatel korduvalt teatriauhindade parima lavastaja nominatsiooni teeninud Vihmar oma plaanidest ning kahest värskest lavastusest - jaanuaris esietendunud "Viimsest voorust" ning 15. veebruaril esietenduvast tükist "Laulud halli mere ääres”.

Ingomar, Mihkel Raua „Viimset vooru” näitas detsembris telelavastusena TV3, kuidas see nüüd teatrisse jõudis?

Et ta nüüd Tartu Uues Teatris välja tuli, oli tegelikult näitlejate Mardi, Mihkli ja Liisi (tüki näitlejad Mart Sander, Mihkel Raud, Liis Lemsalu – T.L.) initsiatiiv, nad tahtsid seda ka teatris proovida ning nüüd oli võimalus olemas. Iseenesest nad ei ole ju keegi teatris mänginud. Mart muidugi on, vabandust.

Raud ja Sander on demonstreerinud oma näitlemisoskust filmis, kuidas Liis Lemsalu hakkama sai?

Nojah, Liis kuidagi intuitiivselt tabab seda asja olemust väga täpselt minu meelest. Ta on tõesti lavale loodud. Kuna see tükk ise on ikkagi neile kirjutatud, midagi eriti palju mõtlema ei pidanud.

Kirjutatud neile, mida see tähendab?

Mihkel autorina on ikkagi silmas pidanud neid konkreetseid kohtunikke ja iseennast. Ilmselt kirjutas ta teise meeskohtuniku rolli Rein Rannapi järgi, kuid Mart on ka žüriis olnud, nii ta sobis ja Liis on kõigi naiskohtunike koondkuju. Mihkel on kõige rohkem laval tema ise.

Nii et Raud rohkem ja teised vähem mängivad iseennast?

Kuidas seda nüüd öelda... nad mängisid jah ikkagi iseennast, kuigi see näitemängu tekst on fiktiivne. Ta on grotesksem kui päriselus, seal on mingeid kunstilisi liialdusi, kuid mitte hirmus palju. Mihkel ei kirjutaks ilmselt kunagi sellist laulu, mida ta seal esitab. Ja nii edasi. Põhiolemuselt on seal nendest endast palju. Dokumentaaldraama ta ei ole, küll võib ka jääda mulje, et see juhtus päriselt.

Telesaade „Eesti otsib superstaari” on laialt tuntud. Kas saade paistab kulisside tagant?

Eks see saateformaat on aluseks võetud, kuid ta ei räägi ainult sellest saatest. Räägib igaühe jaoks arvatavasti erinevatest asjadest, teemad on laiad ja inimlikud. Minu jaoks ta räägib egost ja sellele allumisest. Isegi situatsioonis, kui su kaaskohtuniku elu on kaalul, valid sa oma ego rahuldamise, mitte kaasinimese aitamise. Kui teravaks peab olukord minema, et sa oled valmis alla neelama hoobi, mis su ego saab? Keegi ei taha kunagi lolli olukorda sattuda. Ja kui tegu on veel saatega ja nagu lõpus selgub, otsesaatega, siis sa ei tohi eksida ega lollim välja näha, kui sa oled. Egode võitlusest räägib enamus maailma dramaturgiast. Saade muutub päriseluks, saatest ei jää palju järele.

Kohtunike omavahelised suhted, mis on kunagi olnud, saavad klaaritud. Ja need suhted, ka selle võistlejaga, muutuvad veel teravamaks, kui nad oleks saate algul üldse aimanud. Seal tekib ootamatusi, millega keegi ei arvesta.

Praegu on jäänud veel neli etendust märtsi teisel nädalal Vaba Lava teatrimajas. Samal ajal on teles algamas saate uus hooaeg, kas see foon võib mõjutada teatrielamust?

Ega iseenesest pole kunst kunagi elu seganud. Ja nagu ma ütlesin, ega ta otseselt sellest saatest ei räägi. Muidugi ta räägib, aga see noor, kes nüüd katsetele läheb, ega tal sellest teatrietendusest midagi kõrva taha panna ei ole.

Loodetavasti.

Nagu Mihkel ütles, et soovituseks on: ärge võtke relva kaasa.

Kultuuriportaalis ilmunud arvustuses "Viimsest voorust” leiab Mihkel Truman, et tegevuse arenedes kaob näidendi mõttest järg, nullides võimaluse, et näidendist saanuks midagi kõnekat. Samuti ütleb kriitik, et rollisooritused jäävad nõrgaks ja väheveenvaks. Kas soovite neid väiteid kommenteerida? Lugejal ja teatrivaatajal oleks huvitav kaasa mõelda.

Vihmar pole seda arvustust lugenud ja loeb selle nüüd läbi.

No mis ma ikka kommenteerin. Võibolla nii palju, et iga arvustaja kirjutab tegelikult endast. Võib lugeda ka Mihkel Kunnuse Eesti Päevalehes ilmunud arvustust, mis on vastupidine sellele siin. No mida me hindame ja vaidleme kogu aeg.

Ta võib sellest mitte aru saada ja see on tema arvamus. Et osatäitmised jäävad arusaamatuks...

Olete nõus sellega?

No kuidas ma saan sellega nõus olla? Näidendit on tehtud ja tehakse nii paljudes teatrites üle maailma, et ma ei usu, et keegi ühtegi halba teksti võtab.

Aitäh selle kommentaari eest. Räägime nüüd teie peatsest töökohavahetusest. Kui detsembris tuli uudis, et hakkate Endla kunstiliseks juhiks, oli see üsna üllatav.

No ju ta oli, see oli mulle endale ka üllatav.

Kuidas nii?

Kuidas nii... Kaks aastat tagasi, veel aasta tagasi, kui keegi oleks pakkunud sellist töökohta, ma arvan, et ma ei oleks selle pealegi tulnud, et hakata mingit teatrit juhtima. Aga endalegi üllatuseks, hetkel, kui see pakkumine tehti, tundus see mulle kuidagi väga õige. Sada protsenti ma ei teagi, miks, aga mulle tundus, et see väljakutse, see võimalus pakub mulle palju. Ma ei tea, mis saab, aga praegu olen ootusi täis ja teen seda ülimalt hea meelega. Lähen vaatan, mis teha annab.

Mis kuupäevast Endlas alustate?

Tegelikult kuupäev, kui tööle hakkan, on arvatavasti kuskil... No mida pidada tööle hakkamiseks, tegelikult olen ma seal käinud juba praegu. On loomenõukogu koosolekud ja nüüd, kui ma seal reaalselt, ametlikult veel tööl ei ole, ma juba tegelen sellega. Järgmine hooaeg on vaja paika panna, mingis mõttes on sellega hästi kiire, aga arvatavasti me jõuame. Mul on lihtsalt selle jaoks vähe aega, kuna mul on Draamateatris kaks tükki teha.

Kaks tükki? Tean, et veebruaris tuleb „Laulud halli mere ääres”, mis on teine?

Viljandi kultuuriakadeemia kevadel lõpetava lennu tudengitega lubasin juba ammu-ammu teha ühe tüki. Kunagi oli mõte seda Pärnus teha, siis ma veel ei teadnud, et ma kindlalt Pärnusse lähen. See jäi ära. Nüüd teen seda Draamateatris. Samast lennust on Rauno Polman, kes mängib „Viimses voorus“ noorlauljat.

Mis materjal see on?

Saan öelda nii palju, et ta puudutab Shakespeare`i teksti „Romeo ja Julia“. Arvatavasti ei tule päris klassikaline lavastus, aga igal juhul me võtame selle aluseks. Seal võib-olla tuleb midagi juurde, võib-olla mitte. Minu jaoks võiks ta olla praegusel ajal arusaadav ja kaasaegne. Eks siis selgub, kui tegema hakkame, praegu on lahtine.

Nii et mul on kaks tükki veel teha siin, samuti mängida suvetükis „Kass tulisel plekkkatusel“. Kui see läbi saab, siis sügisest hakkan Pärnus kohe lavastama. Siis saan keskenduda sellele teatrile.

Kas teil on visioon, kuidas Endla repertuaar võiks muutuda?

No tegelikult ikka peab mingi visioon olema. Visioon on vist see, mis sul on peas, minu jaoks on visioon mingi intuitsioon. Ma ei oska seda isegi paberile panna, aga südames mõistan, mis seal võiks need sammud olla, milline võiks olla repertuaar. Et see oleks südamelähedane mulle ja kõigile. Kindlasti võiks repertuaar muutuda ja muutubki (muigab), iga teatri repertuaar muutub kogu aeg.

Mis suunas?

Igas suunas.

Mainisite detsembris, et Endlas on teil võimalus hakata tegema ideaalset teatrit.

Jah.

Mida see tähendab?

Ideaalne on see teater, mida sa antud momendil teed.

Lugesin just ühest Üllar Saaremäe vanast intervjuust Teatritaskule, et kuigi repertuaari valides loomenõukogu ei tea, kuidas lavastus õnnestub, tuleb tahta tükis oleva idee eest vastutada, et see oleks antud momendil hea ja õige. Et realiseerimine ja publiku poolehoiu võitmine on alati risk.

Igal juhul, muidugi.

Lisaks töökoha vahetusele te kolite Pärnusse elama, mis pole just mitte...

Kõige lihtsam?

Jah.

See pole jah üldse lihtne, see on väga raske. Kui ma üksi läheks, oleks palju lihtsam, aga kogu perega... Ma ei teagi, mis on lihtne, mis on raske, kaasa tuleb palju tundeid ja lahtilaskmist, mis on nii armas. Muutused on ikka seotud mingite tunnetega. Üksi ma ei oleks sinna läinud ega üldse mõtlemagi hakanud. Et elan Tallinnas ja käin sealt juhtimas. Seda on tehtud ja mulle tundub, et see ei toimi. Sa pead ikkagi täiega sinna sisse minema. Mitte, et jätan endale igaks juhuks taganemistee, et ei lähe sinna kohale. Kui sa sinna kohale ei lähe, siis sa ei olegi kohal. Niimoodi poleks ma seda muutust teinud.

Kas Pärnuga on emotsionaalseid sidemeid?

Ma olen Pärnu teatris käinud lavastamas, kolm tükki olen teinud seal. Mu ema elab Pärnus. Ta on elanud seal kümme aastat, ta ka eksprompt mingil hetkel teatas, et läheb nüüd Pärnusse elama. Mu õde on olnud ka Pärnu kandiga juba kakskümmend aastat seotud, tal on seal suvila, kus olen suviti käinud. Nii et mingi side on viimasel ajal olnud, kuigi keegi meie perest sealt pärit ei ole.

Kas provintslikkus on Eesti teatrimaastikul olemas?

Vihmar mõtleb kümmekond sekundit.

No kurat, ei tea. No iseenesest..., see hirm on olemas, et kui ma lähen provintsi, siis seal võib midagi juhtuda. Kui sa oled Tallinnas olnud, vahe on ju olemas.

Mis see vahe on?

See on tunnetuslik vahe. Midagi on teistmoodi. Aga teisest küljest seda ei ole tegelikult olemas. Ühest küljest on olemas, teisest küljest ei ole seda olemas. Äärmiselt raske on karta ja defineerida seda provintslikkust.

Selleks, et teha Pärnus absoluutsel tipptasemel teatrit, ei tohiks ju mingeid takistusi olla?

Selles jah ei olegi takistust. No mis takistused, see sõltub sinust endast. Kes ütleb, mis on tipptasemel teater!?

Kui riigiteatrid otsivad kunstilisi juhte, siis väga palju soovijaid end üles ei anna.

Absoluutselt. Ma tean, miks see nii on. See esimene Endla-teema küsimus, millele vastasin. Kaks aastat tagasi ma ei oleks isegi mõelnud selle peale. Kas sa oled selleks valmis või ei ole. See ei nõua midagi erilist, aga sul peab endal see sees olema. Ettepanekuid on tehtud ju ennegi, aga mul ei ole seda olnud vaja või olnud seda oskust. Minus ei ole olnud seda kohta, et jah, nüüd võtan selle vastutuse ja hakkan teatrijuhiks. Miks ma peaksin.

Võib-olla on see seotud kohaga, kuhu sa oled elus jõudnud. Kui mulle nüüd pakkumine tehti, siis ma muutusin rõõmsaks, ses mõttes, et jaa, ma võiksin teha. Ma ei tea muidugi, mis saama hakkab, vähemalt see valmisolek oli mus olemas.

Mida olete õppinud Draamateatris selle kaheksa töötatud aasta jooksul?

Oh jumal. Ma ei tea nüüd, kas ma olen õppinud, ma ei oskagi seda nii sõnastada, et olen õppinud.

Või mis teekonna oled läbinud?

Ju ta on olnud mingi etapp, ma olen muutunud siin kindlasti selgemaks ja olen väga palju teada saanud. Õudselt keeruline on seda kokku võtta, see on tohutult tähtis etapp ja sellele tagasi mõeldes ma muutun kuidagi rõõmsaks ja tänu sellele on siit mõnes mõttes raske ära minna, sest nii palju on siin toimunud. Aga ma lähen siit väga kerge südamega, sest minu ja Draamateatri vahel ei ole mingit arusaamatust või midagi. Seda on öeldud ka, et kui abikaasad lahku lähevad, siis nad võiksid minna suurte sõpradena, seal vahel ei tohiks olla mingit riidu. Selles mõttes on see suhe minu ja Draamateatri vahel armastav. Siia vahele ei jää mingit jama.

Nüüd see 15. veebruaril esietenduv „Laulud mere ääres”. Mõni viide ideestikule?

Ta on suhteliselt erakordne näitemäng, juba struktuuri poolest. Seal on 77 lehekülge tekstiraamatus ja sellest dialoogi on kuskil pool, ülejäänu on kirjeldus. Ta on iseenesest nagu pikem novell. Siin on inimese ja looduse suhe, inimese ja ühiskonna suhe, inimese ja kommertsmaailma suhe.

Kuidas inimene kuskil paistab, milline ta paistab oma kodus, milline on tema suurus, millised ta mõtted, milline ta paistab looduses, milline ta paistab ja kuidas end tunneb kaubanduskeskuses ja kirikus. Just nimelt, kuidas ta seal erinevates kohtades ennast tunneb. Kuidas ta üldse maailmas end tunneb.

Toimub selline surfamine eri asukohtade vahel?

Surfamine on oluline, kuna meri on õudselt oluline selles loos. Loos on üks talisupleja ja ta ujub väga kaugele. Loodusest me ei ole kunagi lahutatud, seda päriselt ignoreerida on võimatu.

Oled töötanud ka copywriter`ina, reklaamtekstide kirjutajana.

Olen.

Endlal vist pole reklaamlauset.

No ei ole jah.

Kui ma nüüd paluksin minuti jooksul üks hea variant genereerida, siis mis see oleks?

Copywriter`ina töötamine oli ääretult lahe kogemus, aga ma seda lauset ei oska praegu arvatavasti öelda. Mis mind copywriter`i töös häiris, oli, et ühest küljest on ta hästi tasapinnaline, see on kuidagi nii lõplik ja nii on. Temas ei ole kahtlemisvõimalust. Teatris sa küsid rohkem, aga reklaamiagentuuris pidi panema kirja selle õige ja selle siis kliendile selgeks tegema, et see on ainus ja õige ja sa pead inimesele lajatama. Ja kliendile maha müüma. See on mu olemusele vastukäiv töökoht.

Tegelikult, mis mulle kohe pähe tuli, kust võiks alustada või kus suunas mõelda, on, et Endla, see nimi on ju Eestis harukordne, tegelikult ta on ju naise nimi. Sellest on ka keegi enne rääkinud, et võiks just selliseid pehmeid ja naiselikke väärtusi esile tõsta seoses Endla teatriga.

Ütleme, intuitsiooni ja südant, vastukaaluks siis mõistusele, ajule, ka kontseptuaalsusele. Sealt ma alustaks, aga seda lauset ma ei tahagi sõnastada.

Selge, soovin edu uute lavastustega ja töötamisel Endlas!

Aitäh, sulle ka edu.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar