Arvustus. Paastuaja kapsaroog UBBs
Oskar Luts/ Ott Aardam "Making of "Kapsapea""
Lavastaja: Ott Aardam
Kunstnik: Kristjan Suits
Mängivad: Luule Komissarov, Adeele Sepp, Triinu Meriste, Tarvo Vridolin, Aarne Soro jt.
Esietendus 19. septembril Ugala black boxis
Kui "Making of “Kapsapea"" oleks ühekordne aktsioon või – miks ka mitte – tuluõhtu, millega Ugala vastne black box ehk UBB sisse õnnistada, siis poleks mingit põhjust nuriseda ega õiendada. Traagelniidid ja paigutine banaalsus oleksid sellises kapustnikus igati mõistetavad. Aga plaanide järgi on "Kapsapea" repertuaarilavastus ja sellest latist ta kahjuks üle ei hüppa
Nagu pealkiri viitab, on UBBis käsil Lutsu "Kapsapea" lavastamine. Ilmselt rahvateatris, sest esitajad saabuvad proovi, kes akordionitunnist, kes jahilt, ning esietenduse VIP-külaline on vallavanem. Tööd alustab nii-öelda vana kooli lavastaja (Margus Vaher), kes otsib karakterit ja kujundite lahtimängimist, ent annab siis miskipärast järje üle nooremale kolleegile (Vilma Luik). Too viib mängukoha otsekohe saalist sohu ja paneb näitlejad pidama dialoogi ehtsate kapsapeadega.
Nende nii-öelda proovide käigus märgitakse laias laastus maha Lutsu algteksti tegevustik, millele omaette kihistusena lisanduvad näitlejate eraelulised peripeetiad – keegi kahtlustab kedagi petmises, keegi mängib topeltmängu. Nii et kokku tuleb ... üsna leierdatud "teater teatris" lugu. Mida on omakorda raamima pandud traagiline teadmine, et üks harrastusnäitlejaist hakkab kohe pimedaks jääma. Miks seda käänakut vaja on, jääb selgusetuks.
Niisiis – liine ja tegevuskihte on "Kapsapeas" justkui külluslikult. Aga nad kõik jäävad poolikuks ja harali. Niisama nagu lavastust vormiliselt ühte siduv sulgpallimäng, mida proloogis esitatakse palliga ja epiloogis ilma pallita. Selles on kujundlikkust, ent napib sisu. Jah, mäng muidugi illustreerib finaalis kõlavat küsimust – "Mis on tõeline?" – aga see küsimus ise kõlab eelnenud kahe tunni taustal üsna õõnsalt.
Toimetaja: Rutt Ernits