Arvustus: Põhiküsimusest, latvu pidi
Uus lavastus
Tom Stoppard “Põhiküsimus”
Lavastaja: Hendrik Toompere
Kunstnik: Riina Degtjarenko
Videokunstnik: Tauno Makke
Osades: Marta Laan, Tiit Sukk, Liisa Pulk, Jüri Tiidus, Taavi Teplenkov jt.
Esietendus 31. oktoobril Eesti Draamateatris
“Seleta mulle ära, mis on teadvus!”, nõuab psühholoogiatudeng Hilary oma juhendajalt ja puhutiselt voodikaaslaselt Spike’ilt ühel üsna ilusal õhtul. Hommikumantlis mees torkab naise sõrme küünlaleeki ja sedastab kelmikalt: “Leek – sõrm – aju – sõrm – ai. Teadvus.” Aga see ei veena Hilaryt – “nüüd ütle, mis on kurbus?”
Hilaryt ja Tom Stoppardit huvitab “Põhiküsimuses” see, mis jääb ajukeemia ja elektromagnetiliste impulsside taha. See, mis eristab inimest rösterist, termostaadist, arvutist. Hea, kuri, altruism, isekus. Kas evolutsioon ja geenide ellujäämisstrateegiad seletavad kõike või on teadvuses ikkagi midagi müstilist?
Muidugi sunnib Stoppardi tänavu jaanuaris maailmaesietendunud “Põhiküsimus” kohe meenutama tema 1993. aastal valminud “Arkaadiat”, millest sai tõuke terve “teadusnäitemängude” jada maailma draamakirjanduses.
“Arkaadiaga” võrreldes on “Põhiküsimus” teisest puust. Kui “Arkaadias” põimusid fantastilise mängulisusega Lord Byron, termodünaamika teine seadus, Fermat’ teoreem, gooti maastikuarhitektuur ja karnaalsed embused, siis “Põhiküsimus” on sootuks staatilisem ja konstrueeritum. See on intellektuaalne ping-pong, mille elustamine eeldab nii lavastajalt kui näitlejatelt absoluutset mõtte valdamist, sest alles siis saavad mängima hakata Stoppardi loo vallatumad alltekstid.
Autori mõtte lahtihammustamiseni ei olnud lavastaja ja trupp vähemalt esietendusel jõudnud. Lavalt kanti ette päheõpitud teksti, aga oma sõnadega kaasa mõtlev näitleja vilksatas vaid mõnel harval hetkel. Nõnda jäi paraku sündimata ka kogu näidendi emotsionaalne pool, mida võiksid kanda Hilary (Marta Laan) ja Spike’i (Tiit Sukk) teadusest kõnelevad, aga seksuaalsest tõmbest laetud sõnasõjad. Esialgu keskendus osatäitjate tähelepanu sedavõrd teksti valjuhäälsele ülesütlemisele, et erootikat või tundeid oli laval null bitti.
Lihtsustavalt ja lohakalt mõjusid ka mitmed kõrvaltegelased ja -liinid – miks liipab hiinlanna Bo (Liisa Pulk) ringi küürutõmbunult, poolteist numbrit suuremates kontskingades ja halvasti istuvas mustas parukas ning väljendab kogu füüsisega allumist ja alistumist, kui tegu on väga hästi hakkama saava ja erakordselt võimeka matemaatikuga? Või milleks tuua lavale karikatuurselt markeeritud pilatese-tund, minibaarist pudeleid taskusse toppiv edukas teadlane või lajatada publikule “Madonna lapsega” hiiglasliku projektsiooniga voodistseeni taustaks?
“Põhiküsimuse” voorus peitub teemades ja küsimustes, mille Stoppard õhku viskab ja mis pakuvad loodetavasti ainet paljudele teatrijärgsetele põnevatele vestlustele. Hendrik Toompere lavastus libiseb kahjuks vaid teksti pealispinda pidi ja jätab põhiküsimuse - miks lavastaja selle näidendi valis? - õhku.
Toimetaja: Kaspar Viilup