Arvustus. Kohtumine Köstriga: Kivirähki aeg ja ruum
"Köster"
Autor ja lavastaja Andrus Kivirähk
Kunstnik Kalju Karl Kivi
Valguskujundaja Neeme Jõe
Laval Peeter Tammearu
Esietendus 1. septembril Linnateatri Hobuveskis
Linnateatris esietendus Andrus Kivirähki sulest ja lavastaja käe alt "Köster". Kivirähk annab "Kevadest" tuntud kõrvaltegelasele pearolli, kingib talle terve Hobuveski lava ja laseb kõik südamelt ära rääkida.
Viimati lavastas Andrus Kivirähk 12 aastat tagasi ("Aabitsa kukk" Eesti Draamateatris, 2004. aastal), kuid vaatamata tosina-aastasele pausile, on autoril loo lavale seadmise kunst jätkuvalt käe sees, sest laval nähtu tundus samaaegselt tuttav ja äratuntav. Miks nii?
Köster kui ajatu maitsev vein
Andrus Kivirähk oma teostega loob oma aega. Ja seal Kivirähki ajas on oma osa kõikidel tema kõnekatel ja metafoorsetel tegelaskujudel, kelle ühiskond varmalt omaks võtnud – on meil tänu talle ju oma aja Rehepapid, Maunod "Aabitsa kukest" ja Ivan Oravad, kui vaid mõningaid karaktereid pikast nimekirjast esile tõsta. Kuid lisaks oma ajale on nüüd autoril ka oma ruum: "Köster" Tallinna Linnateatri Hobuveskis on selle elav tõestus.
Kuigi Kivirähk on sügavalt meie aega juurdunud kirjanik, on talle omane, et ta uurib inimest oma teostes aegade üleselt: ta käib karakteri järgi ajas nagu keldrisse jäetud suurepärase veinipudeli järgi, aga mekib seda siin ja praegu, sajand hiljem. Kivirähkil on oskus liigutada tegelaskujusid mängleva kergusega kui malenuppe erinevatest aegadest praegusesse ja vastupidi ning see on kindlasti Kivirähki trump Eesti loomemaastikul.
Köstri lugu võiks sobida ükskõik millisesse hetke, mitte tingimata aastasse 2016 või 1912, mil Oskar Luts ta ellu tõi. Kivirähk loob nii klassikat, aegade üleseid teoseid, mis oma väärtust ajas ei kaota, vaid vastupidi, mis nagu vein, aastanumbri edasi liikudes aina paremaks muutuvad. Ja samas annab ta uue elu ka juba möödunud aegade meistriteostele. Kivirähk loob karaktereid, millega vaataja-lugeja-kuulaja end identifitseerib, samastab, kelle autor muudab inimlikuks, lähedaseks ja arusaadavaks.
Seekord laseb Kivirähk Köstri kaudu välja süütu ja siira lapse hääle, lapse, kes suures täiskasvanuks saamise tuhinas on unustuste hõlma jäänud ja vahepeal kibestumuse ja tigeduse karmi pealispinna alla mattunud.
Peeter Tammearu olümpiavorm
Tammearu kehastub väga veenvalt torisevaks ja kibestunud Köstriks ja avab Kivirähki sõnade kaudu saladuselaegast, kuidas muretust ja lõbusat poisist võib saada kogu inimsugu (kui ehk välja arvata üks ilus ja noor tütarlaps, kes ta südame tugevamalt põksuma paneb, nagu selgub tükist) vihkav vanamees.
Foto: Tallinna Linnateater
Vaimuka fantaasialennuga Kivirähk näitab, et ta valitseb nii sõna kui ka näitlejat. Tammearu täidab üksi kogu ruumi ja toob oma vaheldusrikka mänguga selgelt välja kompleksse karakteri erinevad värvid. See toob esile teksti rikkuse ja on sümbioosis kirjandusliku sügavuse ja mahlakusega, mida tõestavad ka korduvad naerupahvakad saalis. Huvitav on see, kuidas Tammearu oma vokaalse ja kehalise jõu kõrval suudab mänglevalt vahetada registreid, keerates ette Köstri inimliku ja pehmema poole.
Kui Kivirähk langetab raamatust tuttava Köstri üheülbalise tüpaaži eest maski, siis Tammearu omakorda täiustab seda oma mänguga tuues karakterisse sügavust ja kergust samal ajal. Kui tulla tagasi Kivirähki aja ja ruumi juurde, siis see, mis selle loob, on just kivirähklik tekst. See omakorda vajab aga väga isikupäraseid ja tugeva energiaga näitlejaid, sest mõni nõrgem sooritus võib tekstile alla jääda. Kivirähki tekst on väga tugeva signatuuriga ning Tammearu on sellise kaliibriga näitleja, kes end sealt fantastiliselt läbi närib. Kivirähki tekst on kindlasti näitlejale kingitus, sest pakub suurepärase võimaluse rolliloomeks, aga nõuab ka näitlejalt olümpiavormi, et tekstiga samal kõrgusel olla ning hoida surfilaual tasakaalu, et sõnalained teda alla ei neelaks.
Kivirähki kirjutatud "Köster" on intensiivne, võib-olla olekski lavastusse sobinud veidi rohkem hingamisruumi, pause, mille Tammearu oma suurepärase näitlemeisterlikkuse ja kütkestava energiaga kahtlemata välja oleks kandnud. Praeguse teksti puhul ajas üks laine teist taga, veidi jäi võib-olla puudu Köstri mõtlikust poolest. Oleks tahtnud Köstrit tajuda ka sõnatus vormis, st inimese ja lavalise ruumi suhtes, mis oleks lasknud kõnelda ka ruumil. Seda oli näiteks rohkem tajuda autori eelmises lavastustöös "Aabitsa kukk", kus sissevaade Mauno ellu oli õrnem ja delikaatsem ning kus ka vaikused ja pausid olid kandvad ja veenvad.
Tihti unustatakse, et lisaks tekstile ja näitlejale on lavastuses ka kolmas element, just seesama ruum, mis annab tegevusele visuaalse ja füüsilise raami. Vaataja kipub sõna ja mängu omastama palju kergemini, kui ta selle kõige keskel puhata ja hingata saab, liig jõuline sõnaline ja näitlejameisterlik informatsioon võib tsunamina enese alla matta.
Lava kui partner
Kalju Karl Kivi kunstnikuna on valinud ajastutruu lähenemise – Köster astub vaataja ette Lutsu "Kevade"-aegsest interjöörist ehk lavastus kutsub vaataja Köstri tagatuppa. Kunstniku lavakujundus on oma funktsionaalsuses küll veenev pakkudes Köstri karakterile turvalise ja ajastutruu ruumi, kuid ei loo juba eraldiseisvalt tugevale näidendile lisaväärtust või visiooni, mis oleks mitmetahulisust pakkunud ja lavalt nähtu veel rikkamaks muutunud.
Muide, huvitav oleks Köstri loost osa saada ka päris tänapäevases kontekstis, see tooks ta kaasaja vaatajale kindlasti veel lähemale ning kontrastina Hobuveski ajaloost pakatavas saalis oleks see mõjunud värskelt, sest ajaloo ja oleviku paralleelne kohtumine, vastandlik ühtepõimumine, on alati põnev. Kontrastide kokkupõrge tooks lavalise tõe veel erksamalt ja võimsamalt esile.
Andrus Kivirähk võiks edaspidi kindlasti veel lavastada ning miks mitte tuua oma karakterid veel rohkem tänapäevasesse ruumi. Karakteri ajastuülesus ja dialoog tänapäevaga, mis Kivirähkile nii omane, oleks veelgi mõjuvam, kui see toimuks siin ja praegu, aastas 2016. Seekord joonistus jõuvahekord teksti ja näitleja kasuks, lavaline keel läbi visuaalse ja kunstilise esteetika jäi alla.
Kokkuvõttes on Eesti kultuurimaastik järjekordselt ühe kirjandusliku tolmukorra alt välja päästetud huvitava karakteri võrra rikkam. Meil on tänu Kvirähkile ju oma aja Rehepapid, Maunod "Aabitsa kukest", nüüd ka Köstrid. Ning nagu ütlekski legendaarne Mauno, siis meisterliku sõna ja veenva lavalise esituse kaudu "sai Köster omandatud küll" ja seda vägagi hästi.
Toimetaja: Madis Järvekülg