Arvustus: Dorian Gray headuse jälgedel
Uuslavastus "Dorian Gray portree"
Autor: Oscar Wilde
Tõlkija: Krista Kaer
Lavastaja ja dramatiseerija: Vahur Keller
Loomingulises meeskonnas: Britt Urbla Keller, Liina Kullerkupp, Madis Kirkmann, Kristin Pärn, Renate Keerd
Osades: Mart Müürisepp, Jaune Kimmel, Liivika Hanstin, Kaisa Selde, Lee Trei, Andres Roosileht, Tarmo Männard, Ringo Ramul, Riho Rosberg, Are Uder ja Riho Tammert
Esietendus Heliose kinos 14. juunil
Pühapäeval esietendunud NUKU teatri suvelavastus "Dorian Gray portree" vaimustusest rõkkama ei pannud, kuid oma ilu selles on. Spordivõistluse protokollina on kokkuvõte etendusest järgmine: kaks suurepärast stseeni, konarused sõnaliste stseenide voolavuses ja liiga palju täispimendusi esimeses vaatuses.
Lev Tolstoi nimetas üheks suurimaks illusiooniks arvamust, et ilu võrdub headusega. See on ka üks uuslavastuse uurimisteema. Lavastuse mängupaik, endine Heliose kino, loob oma kooruva krohvi alt paljastunud tellisseintega mulje saladuslikust paigast, millel on mingi eriline suhe suursugususega. Oscar Wilde`i tegelastele sobib selline koht hästi.
Saali atmosfääriga kaasneb ka proosaline tõsiasi – lava asub nii kõrgel, et publik ei näe lava põrandat. See vähendab lavapealse tajumist kolmemõõtelisena, sügavuse mõõde hägustub. Et sõnale ja tekstile rajatud stseenid hästi tööle hakkaksid, on tarvis, et näitlejad oleksid tekstist läbi imbunud, et see tuleks nende füüsilisest olemusest loomulikult esile ja nende omavahelisi kineetilisi suhteid oleks publikul hea ruumis jälgida. Kui aga tegelasi on näha vaid poole sääreni, tekib siin puudujääk.
See asjaolu ilmnes selgelt tänu Sibyl Vane`i tegelaskujule (Jaune Kimmel), kel tuli lava ja saali põrandat ühendavalt raudsest kaldplatvormist üles-alla liikuda. Kui ta seda tegi, tuli kohinal juurde ruumilist terviklikkust. Mis taas vaibus stseenides, kus Dorian (Mart Müürisepp), lord Henry (Andres Roosileht) ja kunstnik Basil (Tarmo Männard) mõtteid vahetasid ja lausa küllastumuseni viskiklaase käes soojendasid. Kõrge lava pakub tegelastele ka unikaalsed vaatekoridore saali. Nad saavad oma kitsikusi kiirata välja räämas, kõrge laega ruumi, et need saaksid seal sihitult ringi põrkuda ja siis murduda. Pisut seda ruumikvaliteeti ka kasutati. Näiteks stseenis, kus meestrio jälgis teatrietendust, mida publiku selja taga, saali tagarõdul etendasid Sibyl Vane ja tema kolleegid äärelinnateatrist. See stseen oli tõesti oluline, et esimesel vaatusel särtsu sees hoida.
Üheks etenduse tippstseeniks oligi Sibyli ja Doriani duett pärast neiu üllatuslikku, ehtsast armastusest ajendatud rollisooritust Juliana, mis Doriani sügavalt pahandas. Siin leidus küllaga head psühholoogilist realismi. Jaune Kimmel suutis oma tegelaskuju sisemise lõõma hästi välja mängida, samuti mõjus alastus stseeni lõpuosas õigustatuna.
Foto: Jaana Süld
Lavastaja ja dramatiseerija Vahur Keller on kasutanud ohtralt lühiajalisi valgusefekte, eriti esimeses vaatuses. Kas täispimendusi (ehk blackout) või sarnases funktsioonis ereda valgusega lühiperioode, mil mustades kombedes taustanäitlejad laval rekvisiite vahetasid. Selliste võtete eesmärk on ka näidata, et vahepeal on läinud aega mööda ja algab uus stseen. Esimese vaatuse jooksul loendasin selliseid "vahekõlle" kokku üheksa. Seda näib olevat paljuvõitu, sest need hakivad loo jutustamist.
Teises vaatuses näeb tunduvalt rohkem visuaalteatrit, mis kombineerub särtsakast videoprojektsioonist, tantsulistest ja varjuteaterlikest stseenidest. Õnnestunuks saab lugeda ka audioefekte, mis koosnesid oluliste repliikide kajavatest kordustest. Korraga näeme peategelast uitamas ekspressionistliku kangelasena siseheitluse radadel, püüeldes nii unustuse kui mõistmise poole.
Teise tippstseeni leiamegi siit, mis on ka lavastusrežii poolest parim. Dorian ja Henry on sõitnud maapiirkonda ja veedavad seal aega, kui kohtuvad Gladysega (Kaisa Selde), kes on ühendanud oma sensuaalse poole eelarvamustevaba ellusuhtumisega. Siin töötab hästi ka sõnaline pool, kuna Henry leiab oma jutu vintpallidele väärilise vastase, kes need oma mätta otsast efektselt sõnasepast linnamehele tagasi põrgatab. Ereroheline valgus ja üle võlli lõbustuspargilik taustamuusika loovad suurepärase mängulise ja dekadentliku atmosfääri. Tänu sellele asetub Henry vaimukas repliik – "maal võib kes tahes heaks hakata" – kirsina tordile.
Ka jahistseen oli visuaalselt atraktiivne ja psühholoogiliselt ekspressiivne, Müürisepa murduv, sisemist heitlikkust väljendav mäng pääses kenasti mõjule. Kuid ainult sinnamaani, kuni Henry puude vahelt välja ilmus ja taas oma ratsionaalsuses lausa uinutavat jutuvada hakkas ajama. Nagu sõrmenipsu peale läks lavapilt jälle kahemõõtmeliseks, sügavuse mõõde minimeerus.
Foto: Jaana Süld
Andres Roosileht on loonud Henry rolli hästi. See on lausa üllatav oma jõulises figuursuses, kui kõrvutada seda näitleja mullusuvise kehkja Paganeli või telesarja "Köök" kohmetu abikokaga. Lordi paheline olemus on tajutav (võimalik, et esiridades paremini kui tagaridades), kuid selle mõju Dorianile ei jõua nagu publikuni. See näib jäävat pidama Doriani mõttemaailma, kus noormehel on niigi palju mõtisklemist oma portreega seoses. Siiski ilmutavad need meeste vestlused, mis traagilisi sündmusi arutades keskenduvad sündmuste dramaturgilistele "voorustele", kohati paljulubavat kandvust.
Näen lavastuses siiski potentsiaali, et näiteks augustikuuks, kui näitlejad on harjunud publiku reageeringutega saalis, liitub ka sõna terviklikumalt lavastuse visuaalse poolega. Esietenduse põhjal hindan lavastust seitsme palliga kümnest.
Toimetaja: Madis Järvekülg