Arvustus. Naine, kes marsib kesk soppa ja lilli
NO99 "Ema Courage" tõestab taas, et Marika Vaarik kuulub Eesti näitlejate absoluutsesse tippu. Vaarik nimiosas on inimlik, ürgjõuline ja tehniliselt laitmatu. Naine, kes marsib kesk soppa ja lilli, kaotab sõjale kolm last, aga ei mineta usku ellu ega iseenesesse.
Bertolt Brecht, "Ema Courage"
Lavastaja: Veiko Õunpuu
Dramaturg: Eero Epner
Kunstnik: Kairi Mändla
Osades: Marika Vaarik, Rea Lest, Helena Pruuli, Gert Raudsepp, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Jarmo Reha, Simeoni Sundja
Esietendus 22. oktoobril Teatris NO99
Vaariku Courage’i alguse ja lõpulaul ajavad kananaha ihule, need on võimukad lahinguhüüded. Aga samavõrra hirmuäratavalt päris on Ema Courage’i valu – too eeslaval üksikus valgusvihus kössitav marketant, kes poolsosinal itkeb oma ihnust, mis maksis poja elu. Üks inglisekeelse maailma võimsamaid Brechti tõlkijaid ja uurijaid Eric Bentley on "Galileo elu" nimitegelase kohta öelnud: "Ta väärib täielikku moraalset hukkamõistu. Ja täielikku inimlikku sümpaatiat." Vaarik mängib Courage’i täpselt sedamoodi vastuoluliseks ja üheseid hinnanguid trotsivaks.
Kahjuks jääb sellest pea neljatunnise lavastuse püstihoidmiseks väheks.
Igavene sõda (tagaplaanil)
Veiko Õunpuu "Ema Courage" on rõhutatult ajatu. Kindlasti ei ole me 17. sajandi 30-aastases sõjas, kuhu Brecht on loo tegevuse asetanud. Kui, siis kolme tuhande aastases, igaveses sõjas. Kostüümid-grimmid-tegelaskujud varieeruvad flaami pottmütsidega lampjalgsetest veidralt hüplevatest talupoegadest hüperrealistlike tennisemängijate ja punaroheliseks grimeeritud hollywoodlike saatüriteni.
Ema Courage ise, see katki blondeeritud juustega kirjus ilmetus nailonkleidis naine, suur must postiljonikott kindlalt põlvile surutud ja valged madalad vanainimeserihmikud jalas, sobituks igale pildile depresiivsest Eesti väikelinnast. Ikka ots-otsaga kokku ja eluga edasi, kuidagiviisi.
Ka sõda on Õunpuu "Courage’is" vaid kaugel tagaplaanil. Natuke mürinaid helikujunduses, verest nõretav mees aegluubis lavale roomamas (miks see just Suurtükiülem on, jääb arusaamatuks), aga sõda ise jääb kuhugi eemale, horisonti katva hiiglasliku roostes plekkseina taha. Natuke nagu sõda Õunpuu "Rouklis". Nägudele langeb paksu valget tolmu, aga õhku ei lennata.
Ses mõttes on lavastaja lähenemine mõtlemapanevalt ambivalentne ja olemuslikult brechtilik. Õunpuu ei tee "Courage’ist" plakatit, ei marksistlikku ega sõjavastast, vaid jätab vaatajale otsustamisruumi. Ei ole musta ega valget, ainult halli varjundid.
Kujundid või lugu?
Paraku pole lavastaja suutnud seda mitmetähenduslikkust laval sidusaks ja pingestatuks vormida. Kummaline ebakõla tekib juba lavastuse alguse ja edasise kulgemise vahel. Kui esimestes piltides on Brechti julgelt kärbitud ning tundub, et narratiivi asemel on lavastaja valinud kujundite ja assotsiatsioonide tee, siis kusagilt esimese vaatuse keskelt hakkab mäng kulgema autoritruult ja lineaarselt. Riburada järgnevad üksteisele tähenduslike stoppkaadritega puänteeritud pildid, näitlejad kannavad ette Brechti repliike, vahele sõjakõma ja sinist valgust. Ja ehkki mõnigi lahendus on täpne ja meeldejääv – läbipaistmatu ilmega tumm Kattrin (Rea Lest) roostes seina najal kõrgeid erkrohelisi kingi proovimas või Ooberst (Rasmus Kaljujärv) sõna lausumata Yvette’i (Helena Pruuli) juustesse klammerdumas – mõjuvad paljud pildid liiga pikkade ja venivatena. Need on justkui eraldi etüüdid, kus kujundist on üritatud viimne välja pigistada.
Seletamatult ilmub lavastuse lõpuosas korraks püünele ka jutustaja, kes vaatajale Brechti taustaremargi ette loeb. Miks just nüüd? Miks ainult nüüd? Kui autoril on need n-ö võõritavad sisukirjeldused kõigi piltide algul...
Brechti pärijate täht-tähelisi nõudmisi arvestades (ja see pole ainult legend, veel möödunud talvel oli Müncheni Rezidenztheater sunnitud kohtu käsul mängukavast maha võtma Frank Castorfi lavastatud "Baali") on ilmselt hulljulge lahendus seegi, et NO-teatri Ema Courage’il pole vankrit. On vaid punakaspruunide roostelaikudega kaetud hiiglaslik tagasein, mis liigub lähemale ja kaugemale. Aga siis, kui vaataja on mängureeglid juba omaks võtnud, vankri juba taandanud, eelviimases pildis, õngitsevad Ema Courage ja Kattrin ühtäkki välja rohelised rihmad ja imiteerivad seina vedamist?!
Kokkuvõttes väärib Brechti taastoomine Eesti lavale igal juhul tunnustust. Tema mastaapne ja häbenematult traagiline dramaturgia mõjub meie vatise unenäolisuse poole kalduvas teatripildis eriliselt ja värskendavalt. Rääkimata Brechti hirmuäratavast kaasaegsusest. Kahju vaid, et seekordses "Ema Courage’is" kipuvad vormimängud mõtet varjutama.
Lugege lisatud lugudest ka Erle Loonurme arvustust "Ema Courage'ist".
Toimetaja: Valner Valme