Pille-Riin Purje teatrikommentaar: "Suluseisu" valge steriilsus võimendab sõnumit

Teater Vanemuine "Suluseis" (Foto: Maris Savik)
Pille-Riin Purje
29.11.2016 14:08
Allikas: Vikerraadio
Rubriik: Teater

November on olnud taas pöörane kuu, mil esietendusi toimub eesti teatrilavadel vähemalt ülepäeviti. Omal kombel oli nädalalõpp rootsimaine, kuna esietendus kaks suurprojekti jutti – laupäeval Vanemuises kuulus ABBA-muusikal "Mamma Mia!"; pühapäeval Draamateatris "Armunud Shakespeare", üks Shakespeare'i aasta suurejoonelisi lõppakorde, mis Rootsiga seostub lavastaja Georg Malviuse isiku kaudu.

Tõsi, Malvius on meil siin Eestis ammugi kodustatud. Mõlemad materjalid on publikule tuttavad filmidena ja lavastuste kassamenu ette garanteeritud. Totaalsele eriilmelisusele vaatamata leidub neis kahes ka midagi sarnast. Aga üldse mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Hoopis menulavastustele eelnenud ülimalt minimalistlikust "Suluseisust“, mis esietendus reedel Vanemuise Sadamateatris. Rootsi nüüdisautori Kristian Hallbergi ülemöödunud aastal valminud näidendi tõi lavale Andres Noormets. Lühike, tihe, kontsentreeritud lavastus sisestab ebamugavaid küsimusi ja piinlikke äratundmisi, poeb nahavahele, tikub koju kaasa. Kuigi kõik näib selge, jätkub mõtlemisainet.

Peategelaseks viikingblond skandinaavia mees, rollinimega K, kelle hingeelu Margus Jaanovits avab variatsioonirikka ja plahvatusliku sisepingega, aga ikka väikse saali mõõtkavas. Mehe mõjuväljas viibib tema 6-aastane tütar Lee, kus Kärt Tammjärve rolli lapselikkus ja samas heidutav täiskasvanulikkus tuksleb vilka tundevärvi ja -närviga. Ning mehe Ema, kes püüab poega igas olukorras hoida ja mõista – tõsine rõõm on taas näha teatrilaval Leila Säälikut, kelle soojatooniline sarm lisab mängu oma saladuse ja üksilduse mõõtme.

Lee eelkoolis puhkevas intriigis kõnekad kaks kõrvalrolli mängib meeldivalt hinnanguvaba suhtega Maria Annus.

Loo sisse toob üllatava distantsimõõtme Sadamateatri saalis publiku sekka varjuv, aga tegelastega silmsidet hoidev H – Marika Barabanštšikova. Kes ta on? Kohtunikuvilega küsitleja, nähtamatu südametunnistus, üle- ja ärakuulaja, kes oleks nagu neutraalne, aga sekkub selgete seisukohtade, hoiatuste, prognoosidega.

See episood, mis mehega juhtub, võiks olla läbinisti anekdootlik, kui selle mõjul ei tuleks ilmsiks poliitkorrektsuse puhta valge suhkruvaaba alla nii hoolikalt ärapeidetud võõraviha, antirassistlike missiooniprojektidega kaetud sallimatus, psüühiline terror ja manipulatsioon lähisuhetes, patriotismi silmakirjalikkus... Ja mida kõike veel on vaadates hirmutavalt lihtne endas ära tunda, tõlkides Rootsi sujuvalt Eestiks.

Andres Noormetsa lavakujunduse valge steriilsus ja klaasjas vahesein võimendab sõnumit. Mõjus lavaviiv on lõpu eel aega seiskav portreefotode kokku-lahku-sulandumine (fotokunstnik Maris Savik). Ootamatu finaal, mis kõneleb vaikusest, haakub Noormetsa autori-kuuldemängude vaimulaadiga. Kristian Hallbergi teksti avastaski lavastaja kuuldemängu kujul meediafestivalil Prix Europa 2015.

Samuti astub „Suluseis“ dialoogi Andres Noormetsa „Othello“ lavastusega Vanemuises: stilistika on küll teine, sõnumi ajateravus ja hoiatuse maht aga sarnane.
Muusikali ning muusikalilaadsete toodete „süütuid, muretuid mänge“ osatab skalpellterava sarkasmi reipa sisselõikega „Suluseisu“ lõpulaul – puhas teraapia!

Toimetas
Kaspar Viilup

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar