Arvustus. Siiras, põhjamaiselt karge varjuteater
"Tähelaps" Karlova teatris, esietendus 22. november 2016
Autor: Oscar Wilde
Tõlkija: Krista Kaer
Dramatiseerija ja lavastaja: Leino Rei
Kunstnik: Marion Undusk
Muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik, heli- ja valgustehnik: Martin Meelandi
Osades: Kärt Reemann, Helgur Rosental, Annemari Parmakson
Karlova teatri veel suhteliselt lühikese tegutsemisaja jooksul on lavastuste koguhulka arvestades lastele tähelepanu pööratud märkimisväärselt palju. Ja üldse mitte ainult kvantitatiivses, vaid eeskätt just kvalitatiivses mõttes. Meenutatagu kasvõi näiteks aasta eest esietendunud Staffan Göthe ja Finn Poulseni "Veebruariööd" ning selle otsekohesusest ja tõsidusest väljakasvavat selgust ning lõpuks ka headust.
Oscar Wilde’i muinasjutu "Tähelaps" minimalism, lihtsus ja ausus on kahtlemata ka Leino Rei samanimelise lavatuse suurimateks voorusteks. See tähendab, et lavastaja pole läinud ilutsemise libedale teele (mis näib lastelavastuste puhul üha tüüpilisem olevat), vaid jääb põhjamaiselt kargeks, siiraks ja napisõnaliseks – seda nii lavastuse sisu kui vormi mõttes.
Igakülgse tagasihoidlikkuse taotlust väljendab ainuüksi asjaolu, et "Tähelast" etendatakse varjuteatrina. Kuigi ekslikult võiks arvata, et sedasorti teater lapsi, kes on harjunud kaasaja nooremale publikule suunatud vähenõudliku ja tihti igas mõttes küllase meelelahutusega, suuremat ei köida, tõestas "Tähelaps" sootuks vastupidist. Ootuspäraselt tekitab just sedasorti napp väljendusvorm suurepärase pinnase kaasa loomiseks, millega lapsed vähemalt esietendusel meeleldi ja vägagi sujuvalt kaasa läksid. Mõistagi toetavad seda tublisti lavastuse hea tempo ning hõlbus jälgitavus.
Nagu eelpool mainitud, on Oscar Wilde’i muinasjutu instseneerimise järel jäänud nii lugu ise kui ka tekst sirgjooneliseks ja otsekoheseks. Leino Rei lavastus keskendubki õigupoolest muinasjutu lihtsale lahtimängimisele, vältides seejuures otseseid omapoolseid hinnanguid, üle dramatiseerimist ning iseäranis etendatava loo "vürtsitamist" kõrvaliste, aga tähelepanu pälvivate trikkide ja tulevärgiga.
Ehkki dialoogide napisõnalisus ja kargus võivad mõjuda mõnes mõttes kalgi ja jahedana, ei ole see kuidagi jõhker või hoolimatu. Pigem juhatab vaoshoitud otsekohesus noore vaataja keerutamata etendatava loo sõnumi juurde, andes talle võimaluse kõrvalistest asjaoludest segamata nähtu ja kuuldu üle iseseisvalt järele mõelda ning lavastuses peituvad õpetussõnad ja headus üles leida.
Ent hoolimata kõigest sellest vaoshoitusest ning napisõnalisusest, ei saa kuidagi öelda, et lavastus oleks selle võrra kuivem või hallivõitu. Selgepiirilise, aga samas mõtlemapaneva loo mängivad peamiselt nukunäitlejatena üles astuvad Kärt Reemann, Helgur Rosenthal ning Annemari Parmakson vägagi elavaks ning kaasahaaravaks. Orgaanilised ja terviklikud karakterid sünnivad pingutamata ja loomulikult. Ent kui üldiselt on tegeleaskujud häälte järgi üsna hästi eristatavad, siis esimestes stseenides kipuvad tegelaste hääled pisut segunema.
Lisaks eelpool öeldule muudab lavastuse omamoodi intrigeerivaks ka asjaolu, et lavastaja ühest küljest justnagu paljastab nukuteatri müstikat, tuues etenduse algul publiku ette (nuku)näitlejad, teisalt aga segab ka jälgi, kostümeerides näitlejad metsloomadeks, kelle ülesanne on järgnev muinasjutt sisse juhatada. Veelgi huvitavam on selle juures etendamise üleminek näitlejatelt nukkudele. Iseenesest ju lihtne võte, aga seda, kuidas näitlejate varjude liikumine ekraanil muutub üha jäigemaks ja "nukulikumaks" kuni nende koha võtavad üle päris nukud, on täitsa huvitav jälgida – omalaadne teekond reaalsusest muinasjuttu ja lõpuks samamoodi tagasi.
Nagu Ardo Ran Varrese heliloomingu puhul sageli juhtub, loob ka "Tähelapse" muusikaline kujundus ühelt poolt loo jutustamiseks asjakohase ja mitmekihilise atmosfääri, teisalt on tegemist aga täiesti iseseisva heliteosega, mida on ka lavastusest lahus huvitav kuulata. Ja ehkki Varres on mõneti ootuspäraselt valinud minimalistliku joone – üksildased jääkülmalt kõlksuvad toonid –, on tema muusika Rei lavastuse kontekstis täiuslik ja omamoodi külluslikki.
"Tähelapse" kui terviku taustal tuleb paratamatult pähe mõte, et igapäevase, mõneti lihtsakoelise ja tihti üheseid vastuseid pakkuva meelelahutuse kõrval on sedasorti "tinglikke" kunstiteoseid lapse mitmekülgseks arenguks kahtlemata vaja. Sest ainuüksi see asjaolu, et varjuteatri väljenduslaad on sedavõrd napp ja iga pisemgi detail kannab olulist tähendust, nõuab noorelt vaatajalt hoopis teistsugust keskendumist. Teiselt poolt pakub see jällegi lähtekohti sootuks mitmeplaanilisemaks kaasamõtlemiseks ja -tundmiseks.
Toimetaja: Madis Järvekülg