Arvustus. Paastu, palveta, armasta
Mai Söödi etendus "Eremiidi tabamine" Koidu seltsimajas Viljandis 27. novembril.
Järgmised etendused toimuvad 14. detsembril restoranis Tai Boh Tallinnas ning 17. detsembril Y galeriis Tartus.
Mai Sööt on Eesti kaasaegses tantsus huvitav iseõppija, kel puudub koreograafiharidus ja klassikaline tantsukoolitus ühel või teisel moel. Samas on Mai õppinud kunsti ning kogemused ja oskused sellest valdkonnast on ta oma järjest enam koreograafia valdkonda libisevatesse lavateostesse kaasa võtnud. Kahtlemata on tema etendustes keskmise tantsija omadest rohkem rekvisiite, kontseptuaalseid kostüüme ning lavakujundust, mida võiks pigem skulptuurideks või installatsioonideks lugeda. See kõik on oma parimatel hetkedel vaimukas ja üllatusi pakkuv otsekui külaskäik intellektuaalsesse tsirkusesse või lõbustusparki.
Võib meenutada hetki tema etendusest "Püha Maria" Haapsalus festivalil "Seanahk II" 5 aastat tagasi, kus kunstnik pidas kirjavahetust Neitsi Maarjaga, küll neid jumalaema vastuseid endast välja köhides, küll kõrgele riputatud tuviskulptuurist toorest muna kõrva saades. Klassikalise kirikulaulu selle etenduse jaoks õppimisest ning elava tuvi lavaletoomisest rääkimata. Publiku imetlev –imestav reaktsioon Haapsalu vana kinohoone saalis oli toona lausa füüsiliselt tajutav.
Tol ajal oli Mai Söödi etendustes tantsu ja tavamõttes koreograafiat proportsionaalselt vähe, seevastu kontseptuaalset võllanalja ning efektseid tehnilisi lahendusi väga palju. Mulle tundub, et tantsu ning liikumise osakaal on tema teostes järk-järgult kasvanud ning need sarnanevad nüüd üha enam žanriga, mida tuntakse kaasaegse tantsu nime all. (Ma loomulikult ei tea, mida arvavad Mai Söödi etendustest ja nende arengust selle skeene inimesed --- aga huvitav oleks teada...)
Samuti on tema etendustele algusest peale omane olnud äärmiselt kehaliste elementide kasutamine. Mai Söödi magistritöös "Ekstaas" oli olulisel kohal paastumise kogemuse edastamine, ühtlasi urineeris esineja publiku ees (ning kandis siis oma uriiinianalüüsi tulemused lauldes ette). Taoline biograafilisuse-kehalisuse segu iseloomustab ka Mai uusimat etendust "Eremiidi tabamine".
Baas on tema hiljutine kogemus residentuurist Põhja-Soomes, täis paastumist ning endaloodud rituaale metsas, samuti natuke kaugemasse lähiminevikku jäänud India-reis ning joogahuvi. Mai on endale õmmelnud klassikalise kapuutsiga eremiidirüü, mille alt koorub sädelev indiapärane kostüüm. Ta kannab seljakotis halge, suusatab neil, ise lapi rahvalaule lauldes, loputab joogalikult veega nina ning ajab ninasõõrmest sisse ja suuõõnest välja traadijupi – mis on ilmselgelt ühtaegu joogapraktika ja fakiiritrikk. Lisaks tasakaaluharjutused halgudega ning etenduse hipilik lõpulaul inglise keeles ja nähtamatu bandžoga. Need on etenduse meeldejäävamad ning selgeimad kujundid, mis edastavad etenduskunsti keeles kaasajal üsna levinud spiritualistlikke eneseotsinguid Indias. Mitte "Söö, palveta, armasta", vaid "Paastu, palveta, armasta" siis seekord.
Etendusse kaasatud Indias filmitud video (rännaku-ja kunstipartner Lilli Tölpiga ekraanil) läheb mingil määral kaduma. Tundub, et oluline osa on tekstil, paraku ei ole viimasest küllap salvestusseadme puudulikkuse tõttu eriti midagi kuulda.
Võimalik, et see on üliloomulik etapp tänapäeva kolmekümnendates eluaastates naiste jaoks --- minna Indiasse end otsima. Võimalik, et see on Mai Söödi jaoks üks elufaas, aga võib-olla on ta enda jaoks midagi uut ja püsivat leidnud. Igal juhul tundub, et ta on nii esinejana kui inimesena palju leebemaks muutunud – tema viimastest etendustest on kadunud senine kohati lõikav huumor ("Vampiiremas" kõlanud, endalt ja sõpradelt kogutud emade obsessiivsed, ahistavad ja palumata antud nõuanded oma täiskasvanud lastele ühe säravama näitena). Võin öelda, et isiklikult tunnen ma taolistest naljadest isegi puudust. Samuti teravmeelsetest ja ootamatutest pööretest Mai etendustest. Nende asemele on tulnud meditatiivsus, sisekaemuslikkus ning juba mainitud liikumine kaasaegse tantsu suunas.
Mulle endale võisid Mai Söödi varasemad, efektsemad, naljakamad ja kohati tabavate sotsiaalsete kommentaaridena mõjuvad etendused suuremaid elamusi pakkuda. Mõne teisega, kes on ise samuti Indias rännanud, põhjalikumatel joogakursustel osalenud ning kunstiresidentuurides üksindust – ja üksluisust kogenud, võib see jälle vastupidi olla. Igal juhul ootan huviga, kuhu suundub Mai Söödi looming edasi. Mis saab pärast paastumist ja palvetamist?
Toimetaja: Mari Kartau